Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    8 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide linnakodanikud – kaupmehed ja käsitöölised, suur- ja väikegildid

    Paide elanikud peale Põhjasõda

    » Keskaegse Wittenste...
    » Rootsiaegse Paide e...
    » Paide elanikud peal...
    » Kreisilinn Paide el...



    Põhjasõda tõi Paidele taas suuri muutusi. 1703. a septembris põletati Paide linn Šeremetjevi juhitud Vene ratsaväe hävitusretke käigus taas maani maha (nii läks paljude Eesti linnadega). Sellega kadus ka rootsiaegne Paide nagu varem sõdade käigus oli kadunud keskaegne Paide. Ent sellest ajast ülesehitatud Paide on see, mida praegu tunneme Paide vanalinnana. Paide linnakodanikud üritasid kuni 1730-te lõpuni saavutada oma linnaõiguste tunnustamist ja mõisa alt vabanemist, kuid seekord see ei õnnestunud.



    Nagu ka Rootsi ajal, oli ka Vene ajal selle kohtuvõitluse eestvedajaks Paide olderman Christopher Negelin. Paide olukord oli nüüd tegelikult isegi halvem: erinevalt Rootsi ajast ei kinnitanud monarh linnaprivileege ning mõisa omavoli peale kaebamine oli märksa enam piiratud. Linnakese olukord ei saanud ka majanduslikus mõttes väga hea olla, sõda, näljahäda jms oli teinud oma töö, ka kohtuvaidluste pidamine linnakodanikele olnud väga kulukas ja koormav. Kuid igatahes oli Paidet hakatud taas üles ehitama.

    Andmed Paide linna kohta Põhjasõja ja linnaõiguste taastamise vahel (1783) on väga puudulikud. Mingi ettekujutuse annab aga Järva-Viru meeskohtu poolt korralduse alusel 1739. aastal toimunud Paide asunduse majaplatside, põldude ja niitude mõõtmise tulemusel koostatud kaart (asub Ajalooarhiivis).


    1739. aluskaardi põhjal koostatud Paide linnaplaan (Ajalooarhiivist)


    Kaardilt on näha, et selleks ajaks oli Paides ligi 40 maja (ilmselt seega rohkem kui rootsi ajal). Selle perioodi linnaasustuse kohta kirjutas A.W.Hupel, et Paides oli ainult 40 elumaja ja kõik õlgkatustega ning ainult üks kivimaja (pastoraat). See kattub 1739. a kaardi andmetega. Paide oli tõepoolest ikka veel pigem asula kui linna mõõtu, siin võis elada võibolla 100 – 200 inimest (arvestades, et 1783. aastaks on loetud linnas 440 elanikku).

    1767. aastaks oli vaatamata rahva kehvale majanduslikule olukorrale kogudus niivõrd kosunud, et hakkas juba uut kivikirikut ehitama vana, õhkulastud kiriku asukohale, sellega suurenes ka turuplats selle praeguste mõõtmeteni. Seega linnakodanike jõukus oli jõudnud kasvada selleks ajaks.


    Paide uus kivikirik algse barokse tornikiivriga


    Näib, et Paide areng edenes visalt, kuid siiski edenes. Kindlasti takistas seda kuulumine Mäo mõisa alla (maksud). Elu Paides liikus aga edasi ja paistab, et linnakodanikud ei mõelnud enam kuigi palju linna privileegide tagasivõitmisest. Selle perioodi kohta puuduvad koondandmed linnaelanike kutsealade kohta. Seetõttu ei ole ka teada, kui palju oli Paides kaupmehi või käsitöölisi ning kuidas nad olid organiseeritud. Ilmselt oli siiani suure osatähtsusega hoopis põllumajandus ja loomakasvatus. Venemaal seadustati gildid esmakordselt 1724. aasta detsembris, kui Peeter I jagas linnaelanikud kolme gildi: esimeses jõukad kaupmehed, arstid, laevakaptenid, teises jaekaupmehed ja käsitöölised, kolmandas kõik ülejäänud. Venemaal oli gildideks jaotamisel aga väga teistsugune tähendus, selle ainus eesmärk oli maksustamine ja sel eesmärgil kodanikkonna formaalne jagamine. Samas, Paidel sel ajal linnaõigused puudusid, suure tõenäosusega puudusid siin seega ka gildid ja tsunftid, ehkki kindlasti kasvas siin aja jooksul nii kaupmeeste kui käsitööliste hulk.

    1780-d aastat tõid Paidele suuri muutusi. Seoses Katariina II kubermangureformiga ja Balti asehalduskorra kehtestamisega sai Paide kreisilinna- (maakonnalinna) õigused. Paidele kreisilinna õiguste aluseks oli Senati 3. juuli 1783. a korraldus, millega loodi Tallinna, Balti sadama (Paldiski), Haapsalu, Rakvere ja Paide kreisid ning viimase kreisilinnaks määrati Paide asula.



    Sama aasta oktoobris andis Eestimaa kuberner korralduse asuda koheselt uue linnavalitsuse valimisele. Paides olid valimised lõppenud juba enne 1783. a. jõule. Noor kreisilinn sai nii nagu ka kõik teised väikesed  balti linnad kahest bürgermeistrist ja 4 raeliikmest koosneva linnavalitsuse, mida nimetati ka raekolleegiumiks. Paide jaoks on see tegelikult väga hea tulemus – kui Tallinnas oli 4 bürgermeistrit ja 14 raehärrat, siis Tartus, Narvas ja Pärnus 2 bürgermeistrit, Haapsalus ja Valgas üks ja Viljandis hoopis kaks vanemat, raeliikmeid oli Tartus 6, Pärnus 4.

    Kogu kodanikkond jagunes kahte gildi, suur ja väike; politsei allus linnafoogtile (Major Chr. V. Grotenhielm). Andmed Paide esimesest linnavalitsusest võib leida TÜ haruldaste raamatute lugemissaalis asuvast 1785. aasta kalender-aastaraamatust (lk 104-110). Selle järgi kuulusid Järva kreisikohtu koosseisu Otto Fabian ja parun von Üxküll. Linna esimesse raekolleegiumi kuulusid kaks bürgermeistrit ehk linnapead:  Cristian Adolph Wedell (apteeker, elas Tallinna 2, mille hiljem ostsid Brasched, ning mille sisustus asub praegu Järvamaa Muuseumis) ja  Johan Gottfried Jencken. Raeliikmeteks valiti Johan Meckin, (elas Pikk 4, mille hiljem omandas dr. Karl Hermann Hesse), Jacob Johann Auerbach (elas Tallinna 4), Johan Peter Franck (elas Rüütli 2, 2a ja 5 ehk hilisem Bürgermusse ja selle kõrval asuv maja, Franck oli ametilt lihunik ning peale Wedelli järgmine linnapea) ja Georg Otto Henning (kaupmees ja hõbesepp, elas Pikk 2).

    Magistraadi pädevusse kuulus mh kodanikuõiguste andmine. Kodanikuks saamine eeldas veel 18. sajandilgi sündimist seaduslikust abielust, luteri usutunnistust, korralike eluviiside tõendit, kaubanduse õppimist või käsitöömeistri seisust ning kinnisvara (oma maja) omamist. Selle kaudu püüti ka linnade kodanikkonda muuta kinniseks korporatsiooniks, mis eelkõige avaldus rahvusliku koosseisu ühtluse säilitamises – kodanikeks said ikkagi sakslased, st mitte-eestlased. Seega keskaegsed kaks ühiskonnakihti: suur- ja väikegild olid säilinud veel nüüdki.

    Linnade kodanikkond jaguneski tol ajal kolme allseisusse, millest kõrgeima moodustasid raehärrad (magistraat). Järgnesid suurgildi koondunud kaupmehed ja literaadid (neiks loeti akadeemilise hariduse saanud isikuid) ning kolmanda allseisusena väikegildi kuuluvad tsunftikäsitöömeistrid. Muusikud ja kunstnikud arvati muide käsitööliste hulka (nn kolmas seisus), seevastu hõbe- ja kullassepad aga esimesse seisusse (suurgildi). Uued raehärrad valiti ainult suurgildi liikmeskonnast – täpselt nagu ka keskajal moodustasid rae üksnes kaupmehed. Selle uue rae ehk magistraadi liikmed valiti eluks ajaks koopteerimise teel, st rae enda poolt, mis muutis linnavalitsuse tegelikult kinniseks tsunftiks (nagu seda tegelikult ju oli ka suurgild ise), tekitades pingeid rae ja ülejäänud elanikkonna vahel mitmetes Eesti linnades, kas ka Paides, selle kohta andmeid ei tea.

    Samast 1785. a kalender-aastaraamatust võib leida ka, et Paide suurgildi (kaupmeeste) vanem oli Hans Ludwig Drawert (oli ka aktsiisiametnik ehk linna maksuametnik (elas Keskväljak 10). Suurgildi kuulusid veel kaupmehed Johan Jacob Auerbach, Wilhelm Friedrich Luppian (Keskväljak 18 ja 19), Baumann, kohtufoogt Kremer, Johann George Bodenburg ja Gottfried Rothc (nn turufoogt), kokku seega 6 kaupmeest.

    Väikegildi (käsitöölised) vanem oli Johann Michael Pormann (parkal, elas Keskväljak 8 ehk Vee 1 majas, mille hiljem omandas hofrath (riiginõunik) dr Rinne ja hiljem A. W. Hupel – praegune “Kalevite Kodu”). Väikegildi liikmed ei ole selles raamatus nimeliselt ära toodud, sest need olid enamik Paide linnakodanikest, kelle nimekiri 1786. aastast on samuti olemas (avaldatud mitmes 1902. a Paide Teataja numbris).


    Raeliikmete ja gildivanemate elamud Paides 1783



    Koos Paide magistraadi avamisega ilmselt 8. jaanuaril 1784 lakkas Mäo mõisa sekkumine Paide valitsemisse. Seni tavapärane olnud kodanikuvanne keisrile ja mõisale oli alates 1784 asendatud uue, ”otse Tema Keiserliku Majesteedi poolt antud skeemiga”.

    Kreisilinn Paide linnaplaane on kaks: 1785. ja 1786. aasta kaardid on põhimõtteliselt identsed, ilmselt pärinevad aga siiki mõnevõrra varasemast ajast, sest ehkki hoonestus on tunduvalt tihedam kui 1739. a kaardil on juba 1790. a kaardil see veelgi tihedam.


    1786. aasta Paide kaart (Ajalooarhiivist)


    1780-te aastate kaartidel on näha, et turuplats on juba palju rohkem hoonestatud, 1790. a kaardil on aga turuplats juba sellise hoonestusega nagu ka järgmise rohkem kui 100 aasta jooksul.


    1790. aasta Paide kaart (Ajalooarhiivist)


    Kaardile on kantud kõik keskväljaku majad, Tallinna tänav on välja ehitatud, Suur-Aia, Pikk, Rüütli jt vanalinna tänavad juba üsna tihedalt hoonestatud. Kuna Paide ajaloolist linnatuumikut ümbritsesid ikka veel Mäo mõisale kuuluvad maad, ei arenenud linn pikka aga oma tuumikust väljapoole. Seetõttu arenes välja keskväljak, mille ümber olid koondunud kõik linna olulisemad ametiasutused ja poed. Seepärast on Paide keskväljak Eestis ainulaadne – heade proportsioonidega, heas asukohas, hea hoonestusega ning linnakeskusena senini kasutusel. Maakonnalinnaks nimetamisega sai Paides alguse ehitusbuum, võib öelda, et sellest ajast pärineb meie vanalinna tuumik.

    Lisaks andmetele Paidesse ehitatud uute hoonete kohta on päris palju teada ka Paide linnakodanikest. Näiteks on teada, et Paides elas 1783. aastal 440 elanikku. Kui võrrelda seda teiste Eestimaa linnadega, siis võib näha, et Paidet võiks nimetada tavaliseks väikelinnaks selle aja mõistes.

    Olemas on ka Paide linnakodanike nimistu 1786. a seisuga.

    Nimekirjas on 55 meeskodanikku ja 8 “linnakodaniku leske” – st igat perekond esindas üks nimi. Kuna samast aastast on olemas ka linnaplaan, siis me teame isegi kus need inimesed elasid sel ajal. Näiteks võib välja tuua, et sel aastal tegutses Paides 2 maalrit, 2 pagarit, 1 lihunik, 3 kuld- ja hõbeseppa (näiteks Georg-Otto Henning, elas Pikk 2), 4 kingseppa, 2 parkalit, 1 korstnapühkija, 2 pottseppa, 2 tõllasseppa, 7 rätsepat, 2 sadulmeistrit, 3 tislerit, 2 mütsimeistrit, 1 sepp (Johann Christian Proschewich, Rüütli 60), 2 lukusseppa, 2 vaskseppa, 9 kaupmeest, 1 apteeker (Wedell – Tallinna 2) ja 1 kirurg (David Alexander, elas Pikk 13, 15, 17).

    Selle aja andmete kohaselt oli Paides 43 käsitöölist-ettevõtjat, 9 kauplust, apteek ja 7 joogikohta (Schenkerei). Tsunftid väikese käsitööliste arvu tõttu kiratsesid ja mitmed surid hoopis välja. Kõige elujõulisem oli kingseppade tsunft, missugune tegutses veel 19. sajandi viimasel veerandil (Krabi).

    Kui rääkida üldse tolle aja väikelinna elukorraldust, siis linnade avalikku korda reglementeerisid nn „politseikorraldused” (nagu ka Rootsi ajal – üldse hakati Vene aja alguses paradoksaalselt Rootsi aja seadusi rakendama isegi rohkem kui Rootsi ajal – need olid lihtsalt rohkem vastavad tolle aja õiguslike mõttele, ehk Rooma õigusele kui Vana-Liivimaa õigus). Need linnade politseikorraldused rajanesid tegelikult vanadele linnaõigustele – Tallinnas Lüübeki, teistes linnades Riia õigusel (mis omakorda tugines Hamburgi õigusele – just see õigus oli annetatud ka Paidele 1291. aastal). Liivimaa väikelinnade jaoks kinnitas aga Katariina II eraldi politseikorralduse (1766). Kuna Paidet ei ole sel ajal linnana käsitletud, on võimalik, et see politseikorraldus ei rakendunud siin otseselt enne 1783. aastat. Muidugi ei tea me ka seda, kui rangelt Paide taolises väikelinnas politseikorraldusest kinni peeti, kuid igatahes annab see huvitava pildi tolleaegsest linnaelust – elu oli kohati ehk rangemaltki reguleeritud kui tänapäeval (mis tulenes ka valgustatud absolutismiaegsest nn kameralismist ehk ideest, et ühiskonna heaolu tuleneb monarhist, kes valitseb seaduste alusel, mis viis näiteks Saksamaal praktiliselt iga pisiasja reguleerimisele õigusaktidega). Kesksel kohal oli rahu ja korra hoidmine – linnatänavatel oli keelatud karjuda, lärmata, tulistada (Tartu raad keelas 1750 koguni linnas lumesõja pidamise). Pimedal ajal tänaval liikujatelt nõuti range trahvi ähvardusel laterna kandmist (tänavavalgustus tuli Tallinna 1787. aastal), keelatud oli tänavatel kihutamine. Juba kell 9 õhtul tuli kõrtsides lõpetada õlle ja viina müük, peale seda kellaega võis linnavaht kõrtsist kahtlase lärmi kuuldes sinna siseneda ning kahtlasena tunduvad isikud peavahti toimetada. Politseikorraldus lubas muide linnas pidada kuni 10 kõrtsi (Paide kohta teatavasti öeldi ju juba siis, et siin oli tohutult kõrtse – 10 kõrtsi heal juhul sajakonna mehe kohta oleks tõepoolest vist paljuvõitu). Kõrtsipidamise õigus oli kaupmeeste ja käsitöömeistrite leskedel ning vaesusse langenud kaupmeestel, kui nad tõestasid, et nende vaesumine ei olnud toimunud nende süül, samuti käsitöömeistritel, kes vanaduse tõttu ei suutnud oma erialal enam elatist teenida.

    Eriline tähelepanu oli tuleohutusel (tulekahjud olid väga ohtlikud sel ajal – näiteks 1775 põles Tartus maha 300 elumaja). Linlasi manitseti hoiduma ülekütmisest ning mitte jätma tulekoldeid valveta, ööseks tuli lahtine tuli kustutada. Korstnaid tuli pühkida iga nelja nädala tagant. Neli korda aastas pidid kaks rae poolt volitatud isikut majades ahjud ja korstnad üle vaatama. Suviti tuli katuse all korstna juures hoida ämbrit veega. Saunad kästi ehitada linnast välja. Iga kodanik pidi muretsema kaks redelit ja kirvest, kolm käsipritsi, tuletõrjekonksu ja kaks nahkämbrit, mis koguti kas tuletõrjepealiku või kiriku juurde. Ametisse tuli seada öövahid, kes pidasid valvet kella 10st õhtul kuni kella 3ni suvel ja 6ni hommikul talvel. Kui öövaht märkas, et tuli polnud majas kustutatud, pidi ta uksele kloppima ja kustutamist nõudma, hooletu majaomanik võis ka trahvi saada.

    Lisaks püüti tagada kombekuse ja kristlike eluviiside järgmine. 1766. a väikelinnade politseikorraldus keelas pühapäeviti ilmalike asjadega tegelemise, priiskamise, õgimise, joomise ja kaardimängu. Jumalateenistuse ajaks tuli kõrtsid sulgeda.

    Eraldi oli politseikorralduses ka turukorralduse peatükk, mille keskne nõue oli see, et linna toodud kaupa tohtis müüa ainult linna turul (rangelt oli keelatud ülesostmine teedel, kõrtsides või kus iganes – sellega korraldati turumajandust, st kontrolliti konkurentsi ja tagati elatis suurgildile ehk kaupmeestele, kelle arv igas linnas oli samuti rangelt piiratud). Turg oli avatud kindlatel kellaaegadel (väikelinnades tohtisid hommikul linna jõudnud talupojad kaubelda kella 11ni, pärastlõunal linna tulnud talvel 3ni, suvel 4ni, kes õhtul kaubaga linna jõudis, pidi ootama hommikuni), väljaspool turgu müüdud kaup kuulus konfiskeerimisele. Et elatist saaksid kõik kaupmehed, lubas väikelinnade politseikorraldus igas linnas korraga tegutseda vaid kuuel kaupmehel ja ühel apteekril, kelle nõutavaks kapitali alammääraks oli 300 taalrit (kuna 1786. a Paide elanike nimekirjas on just neile arvudele vastav kaupmeeste ja apteekri arv, siis võimalik, et väikelinnade politseikorraldus rakendati siiski ka Paides). Teistel linnaelanikel oli lubatud osta kaupa ainult sellises koguses, mis nende majapidamises 8 päeva jooksul vaja läks. Ette oli nähtud ainult üks turupäev nädalas, „et talurahvas sageda ning lõpmata sinna-tännakäimisega ennast ära ei riku, samuti ei hakka linnakodanikud, kui peatoiduse kaupa vähe ehk pisuthaaval linna tuuakse, isekeskus riidlema ja taplema.” Kauplemise protseduur oli pisiasjadeni reglementeeritud: trahvi ähvardusel võis kolmas isik kauplemisse sekkuda alles pärast seda, kui ostja-müüja ei olnud jõudnud poole veerandtunni jooksul hinnas kokkuleppele (7 minutit?). Talupojal oli lubatud kaubelda ainult siis, kui ta oli kaine, samas oli tal õigus nõuda mistahes hinda, sellist nagu ta ise soovis (teine asi muidugi, kas sellega osteti – aga see pidi tagama, et talupojal on suurem huvi tulla oma kaubaga linna, kui et müüa see maale tulnud harjuskitele – jällegi tegelikult mitte talupoegade huvisid vaid pigem kaupmeeste elatist tagav korraldus).

    Käsitööliste suhtes säilis keskaegne tsunftikorraldus ka 18. sajandil ning eriti alates uute, kreisilinnade asutamisest olid tsunftid ehk gildid nüüd, peale Rootsi-aegset pausi, täiesti seaduslikult olemas ka väikelinnades, sh Paides. Kõik tegutsevad käsitöömeistrid pidid kuuluma mõnda tsunfti, ka väikelinnades (nagu näha 1785. a kalender-aadressraamatust oli ka Paides käsitööliste väike gild). Hupeli sõnul oli käsitöölistel Liivimaal üsna raske elatist teenida, linnades ja alevites oli neid ilmselt liiga palju. Ka maal oli saksa käsitöölistel raske elatist teenida, sest talupojad oskasid kõike endale ise valmistada. Konkurentsi püüti leevendada nõudega, et iga käsitöömeister tohib tegutseda ainult selles maakonnas, kus ta omal ajal meistriks sai. Kuid konkurentsi suurendasid ka nn tsunftijänesed (Böhnhasen) – tsunftivälised käsitöölised, mis oli küll keelatud. (Mati Laur, „Eesti ala valitsemine 18. sajandil”).

    Kui juba rääkida linnakodanikest, siis sellega seoses tuleb kindlasti nimetada Paide esimest seltsi, s.o. 1796. aastal asutatud Paide Kodanikkude Klubi (Bürgerliche Einigkeit, hiljem rahvasuus Bürgermusse). Tegu oli pigem seltskonnaüritusi korraldava klubiga, mis koosnes kuni tegevuse lõpetamiseni EV iseseisvuse lõppemisel sakslastest. Sellest ja teistest Paide seltsidest on teinud oma 1935. aastal ilmunud raamatus “Paide seltskondliku elu arenemisteelt” hea ülevaate V. Krabi, kes kirjutab klubi asutamisest järgmist:

    „Aastal 1796 tekkis tolleaegsel Paide kaupmehel ning bürgermeistril Vilhelm Friedrich Luppianil mõte asutada kodanikkude halli argielu mitmekesistamiseks organisatsioon. Ta leidis omale mõttekaaslasi vasksepa Michael Braunsteini ja kantseleiametniku G. R. Hellerströmi. Asutati selts “Bürgerliche Einigkeit”, 17 liikmega, nende seas ka kullasepp Chr. Rottermann, kelle poeg a. 1826 Paidest lahkus ja Tallinnas praegusele Rottermanni suurärile aluse pani. Mälestusena ja ainsa dokumendina tollest ajast on püsinud Hellerströmi poolt klaasile maalitud huvitav sümboolne kujutis seltsi asutamisest, missugune hiljem Paide maalermeistri L. Lembergi poolt restaureeriti ja praegu Paide Kodanikkude Klubi einelauaruumi seina ehib. Edasi puuduvad seltsi kohta andmed kuni 1810. aasta 16. veebruarini ...”

    Muuhulgas mainib Krabi, et aastal 1810 asus klubi pottsepp Johann Löschi majas, kelle maja asukohaks nimetab ta Tallinna 11. On teada, et Lösch omandas selle krundi just klubi asutamise ajal, aastal 1796. Igatahes on esimese Paide klubi esimeseks teadaolevaks asukohaks pottsepp Löschi maja Tallinna tänaval, mis kuulub just linnaõiguste taastamise perioodi. Kus see maja asus – aadressid on ju alates 1935. aastast veidi muutunud, nii et praegune Tallinna 11 (noortemaja) see kindlasti ei olnud? Nii vanad kaardid kui Ajalooarhviis asuvad majatoimikud näitavad selgelt, et maja asus praeguse Tallinna 9 ees (punane telliskivimaja üle tee politsei vastas, st Tallinna 5 ja 11 vahel). Praegu asub seal parkimisplats, kuid 1796. aastal asus seal üks kivimaja.


    Andmed Kodanike Klubi esimese maja asukoha kohta (Ajalooarhiivist)



    Ei ole teada, mis majaga juhtus, sest 19. sajandi teisel poolel teda enam kaartidel ei ole (võibolla on selle kadumine ka seotud 1845. aasta kiriku põlemisega). Kuid kindlasti oli see Paide esimese klubi esimeseks kooskäimiskohaks. Sellised Bürgermussed (lugemisklubid) tekkisid muide enamvähem samal ajal korraga paljudes Eesti linnades, täiesti võimalik on, et tegu oli vabamüürliku taustaga seltskonnaga (sellele viitab ka üks klubi ajast säilinud põll – vabamüürlik rituaalne riideese), teine asi kui tõsiselt seda vabamüürluse osa siin väikeses Paides võeti, suurem rõhk oli kindlasti meelelahutusel. Kuid Kodanike Kubi asutamine samal ajal, kui Paides taaselustati gildid tuletab kindlasti meelde vabamüürluse algse seose gildidega. Igatahes hakkas gildide ja tsunftide aeg läbi saama, nende asemel asus aina enam vabamajandus ning ühingud ja seltsid.



    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    See artikkel asub selles veebis: Ajalugu/Linnast üldiselt


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein