Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    4 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide linnakodanikud – kaupmehed ja käsitöölised, suur- ja väikegildid

    Rootsiaegse Paide elanikud

    » Keskaegse Wittenste...
    » Rootsiaegse Paide e...
    » Paide elanikud peal...
    » Kreisilinn Paide el...

    Liivi sõjast ja sellele järgnenud Rootsi-Poola sõjast maani laastatud Paide oli suuresti kaotanud linna tunnused. 1636. aastal kingiti Paide linn Mäo mõisale ning ehkki linnaõiguseid sellega ära ei võetud, kestsid kohtuvaidlused Mäo mõisa ja Paide linna vahel kuni Rootsi aja lõpuni. Lõpuks, 1696. aastal Paide küll vabanes Mäo alt, kuid seda lühikeseks ajaks, Põhjasõda ja sellele järgnenud aeg tõi linna jälle peaaegu terveks sajandiks mõisa alla tagasi (Soom).

    On teada, et 1640. aastal puudusid 20 majakrundil veel elanikud (Gernet), endisi krunte oli ilmselt 50 ringis. Nii 1683. aastal koostatud nn Waxelbergi kaardi, kui 1692. aastal koostatud linnaplaani põhjal võib öelda, et rootsiaegses Paides (ja ka praeguses vanalinnas) on säilinud keskaegne tänavavõrgustik.


    1692. aasta Paide kaart (Ajalooarhiivist)

    1692. a kaardil on numereeritud 53 krunti ja 23 hoonet, lisaks kirik. Huvitav, kes turuplatsil ei ole märgitud ühtegi hoonet (peale kiriku). Võimalik, et nii hõre oligi selleaegne Paide hoonestus. Nagu märgitud, raekoda ja gildihoone olid hävinud ja neid rootsi ajal ilmselt ei taastatudki.

    On olemas üks rootsiaegne Paide elanike nimekiri, täpset kuupäeva ei ole teada. Selles on 32 nime – see ei tähenda, et Paides elas 32 inimest, pigem 32 perekonda, sest paistab, et bürgerina läks kirja reeglina perekonnapea.


    Paide elanike nimekiri Rootsi aja lõpust (Ajalooarhiivist)

    Nimekiri on kahjuks raskesti loetav (küll on selles kaupmees Jakob Negelin). Kuid näib, et nimekirjas on neli-viis kaupmeest ja viisteist eri käsitöölist. Ühe 1689. a Paide kodanike protsessiakti järgi oli Paides sel ajal olnud umbes 70 asustatud majakrunti (Soom).

    Olemas on ka 1701. a Paide linnakodanike nimistu.


    1701. a Paide elanike nimekiri (Ajalooarhiivist)

    Kohtufoogtiks on märgitud selles Johann Wrede, kolme vanema hulgas on nimetatud Christopher Negelin ja Johann Höppner (vanemad oli sisuliselt linnakohtu kaasistujad). Nimekirjas on 39 nime. Paide elanike väike arv ei ole üllatav selle aja kontekstis. 1695. aasta Eesti rahvaarvuks on hinnatud 400 000. Seega on usutav, et Paide elanikkond oli Põhjasajaks tunduvalt väiksem kui see oli olnud keskajal, enne Liivi sõda.

    On teada, et rootsi ajal ehitasse Paidesse maja Liivimaa kroonika autor Christian Kelch (1657-1710), kes teatavasti oli Järva-Jaani pastor. Rudolf von Winkler kirjutas sellest nii: “1693. aastal hakkas Kelch ehitama omaste jaoks Paidesse maja, mille ta järgmisel aastal “suure vaeva ja murega” sai katuse alla” (Ch. Kelch Liivimaa kroonika, lk 8 ). Kus see maja Paides asus, see ei ole kahjuks teada, tõenäoliselt see aga hävis 1703. aastal kui Vene väed linna maha põletasid. Huvitav on ka see, et Winkleri sõnul abiellus üks Kelchi tütardest Dorothea Helena 1711. aastal Johann Höppneriga. Võibolla oli tegu sellesama Paide vanemaga, kes on nimetatud 1701. a Paide linnakodanike nimistus.

    Kui veel rääkida rootsiaegsetest kaartidest, siis olemas on üks 1696. a kaart Prääma mõisa aladest, kus on näidatud ka Paidest väljuvad maanteed ning üks ilmselt umbes samast ajast pärit Türi ja Paide vahelise ala kaart.


    1696. a Prääma ümbruse kaart (Ajalooarhiivist)
    Paremal all Paide kirik, sellest võidi kõrgemal Paide kõrts ehk viimati tuntud kino "Aurora" maja. Selle juurest läheb tee praeguse Laia tänava joonel kuni umbes Soo tn ristis keerab üle praeguse Soo tänava Prääma kõrtsi peale, teine teeb keerab üle praeguse Lembitu pargi praeguse Pärnu tänava suunas.
    All vasakul Reopalu kõrts (Paidest minnes üle silla paremat kätt).


    Mõlemalt kaardilt on näha, kuidas toimis rootsi ajal ühendustee Paide ja Pärnu ning ilmselt ka Tallinna vahel. Praegune Väike-Aia tänav kandis sel ajal Viljandi tänava nime ning väljus linna piiridest kusagil tolleaegse kõrtsi ehk hiljutise Laial tn-l asunud Aurora kino (Mängukeskus) juurest suunaga Prääma poole. Kuskil Soo ja Laia tn ristmikul hargnes see kaheks: üks otse Prääma mõisa suunas, teine Türi suunas (jõudis praegusele Pärnu tänavale ilmselt kusagil haigla juures) läbi Reopalu kõrtsi. See Türi poole kulgev maantee keeras Viljandi peale, millest tulenes ka see, et praegust Väike-Aia ja Suur-Aia tänavat nimetati Viljandi tänavaks (Pärnu peale tookord läbi Särevere maanteed ei läinud, Pärnusse sai nn Rapla maantee kaudu). Huvitav on ka see Paidest Prääma poole kulgenud tee. Need kaks rootsiaegset kaarti on selles tegelikult veidi erinevad. 1696. a Prääma mõisa kaart näitab, et üks tee läks Paide kõrtsi juures otse üle raba (st üle Soo tänava) Prääma kõrtsi juurde (Viraksaares). Teine tee keeras praeguselt Pärnu tänavalt umbes praeguse Prääma tee juures Prääma mõisa juurde, sealt otse Röa mõisa ja sealt edasi Väätsa-Piiumetsa-Vahastu-Kuimetsa-Kose kaudu Tallinna (orduaegne vana Tallinna maantee). Teine rootsiaegne, nn Türi kihelkonna kaart näitab aga nagu oleks Paide kõrtsi juures läinud otsetee siiski Prääma mõisa.

    Rootsiaegsetes kohtudokumentides on mainitud, et linna kodanikud kannatavad Mäo mõisa surve all (kes läks selleni, et maksude katteks lammutas linnakodanike maju). Et Mäo mõisnik üritas linnakodanikke suruda pärisorjadest talupoegade staatusse, siis oli nende tegevusvabadus kahtlemata senisest rohkem piiratud. Paide majanduslik olukord oli kindlasti oluliselt halvem kui keskajal. Linn oli oma tähtsuse kaotanud ka seetõttu, et kindlus oli palju kannatada saanud ega olnud ka enam oma asukoha tõttu Rootsi riigile kaitseotstarbeliselt tähtis. Peale pooleldi varjusurmas oleva käsitöö ja kaubanduse esines sellistes väikelinnades suures ulatuses veel tüüpilisi maaelanike elatusalasid – põlluharimist ja karjakasvatust, samuti õlle pruulimist müügiks.

    Sisemaalinnade majanduslikku arengut kammitses nn laokohaõigus (stapelrecht ehk ius emporii), mis pidi tagama just merelinnade domineerimise kaubanduses. Aastal 1653 oli kuninganna Kristina tunnistanud Eestimaal selliseks ainsaks merelinnaks ainult Tallinna. Merelinnade kaupmeeste arusaamise järgi võisid sisemaalinnade kaupmehed tegeleda ainult kohaliku kaubandusega, st nad võisid oma linna lähemast ümbruskonnast üles ostetud maasaadusi merelinnade kaupmeestele müüa, olles samal ajal kohustatud viimastelt kohalikuks äritegevuseks vajalikud ülemerekaubad ostma. Otse ei tohtinud väikelinnade kaupmehed võõraste kaupmeestega kaubelda, küll aga võisid nad kaubelda kõigi Tallinna kodanikega. See olukord võis tähendada, et maaelanikel oli jällegi soodsam kaubelda otse Tallinna kaupmeestega, kui kohalike kaupmeestega, mida eriti maa-aadel ka reeglina tegi, v.a. aastaaegadel, mil halbade tee-olude tõttu olid nad sunnitud kauplema kohalike kaupmeestega. Igatahes kahandas see kõik kindlasti väikelinnade kaupmeeste hulka. Ühes 1653. a asehalduri kirjas Rootsi valitsusele on soovitatud, et Eestimaa alevikud nagu Rakvere, Paide, Haapsalu jt, tuleks varustada privileegidega, et neisse kraamkaupmehed (Krämer) elama asuksid, kellelt ümbruskonna talupojad saaksid vajalikud kaubad nagu sool, raud, teras jms vilja vastu osta. Võib aga arvata, et sarnaselt Rakverele (kaupmehed Rahlingud) üritasid ka Paide kaupmehed aegajalt kohapeal müüa ka nn aadlikaupa (kalevit, siidi jne), mis ei olnud ostetud mitte Tallinna kaupmeestelt, vaid otse laevadelt. Kuid need olid erandid, mida rangete kontrollidega üritati vältida, peamiseks ostjateks väikelinnade kaupmeeste jaoks olid siiski kohalikud talupojad. Samas ei olnud neil kaupmeestel luba endal maal ringi rännata ja müüjaid otsida, vaid nad pidid ootama, et talupojad nende linnaärisid külastaksid (selleks, et tagada linnadevaheline võrdne konkurents), ehkki sellest ei peetud mitte alati kinni, mis oli tol ajal tegelikult üsna suureks probleemiks. Kaubanduses mängisid olulist osa laadad. Väikelinnadest peeti laatasid Rakveres, Paides ja Lihulas. Paide laadad rajanesid Eestimaa kuberneri Erik Oxenstierna 31. juuli 1652. a otsusel, mille järgi tuli Paides “vana kombe järgi” kolm laata pidada: esimesel pühapäeval peale uut aastat, 13. juunil ja 21. septembril, iga kord neli päeva. Lähemalt pole aga mainitud, milliste kaupadega tohtis seal kaubelda, kuid paistab, et peale tavapäraste laadakaupade (veised, nahad, lina) müümise tohtisid ka välismaa kaupmehed (näiteks Venemaa kaupmehed) külastada selliseid laatu ja seal oma “kraamkaupa” (karusnahad, kangas jms) müüa. Kuna see Tallinna kaupmeestele ei meeldinud, siis Tallinna Suure Gildi kaebuse peale andis kuningas Karl XI 1670. aastal keelu võõraste kramerite Eestimaa maalaatade külastamise kohta. Taolised väikelinnade laadad ei omanud aga kuigi suurt tähtsust, nii et aja jooksul taandusid nad peamiselt veiste ja hobuste ostu-müügi ja vahetuse paikadeks. Peale Tallinna kaupmeeste sekkumise takistas väikelinnade kaubandust ka kallid veohinnad. Paide puhul tuli arvesse ainult maatransport (võimalik ka, et jõetransport Pärnusse), kuid alati ei olnud kerge veomehi (peamiselt talumeeste seast) leida, sest halvemate teeolude ajal tekitati kahju loomadele ja rakmetele, mida veotasu ei katnud. Nii on kokkuvõttes arusaadav, et Paide kaupmeeste osatähtsus ei saanud linnas kuigi suur olla. Teada ei ole ka see, kas kaupmeeste suurgild Paides oli säilinud või taastatud.

    Kuna kaubandus ei saanud sisemaalinnades enam senist tähtsust, siis võib arvata, et Rootsi ajal saavutasid käsitöölised Paide-taolistes väikelinnades isegi tähtsama staatuse kui kaupmehed, igatahes olid neid tunduvalt rohkem kui kaupmehi. Rootsi ajal puudusid enamikes väikelinnades keskajal tegutsenud tsunftid ja gildid (olid küll veel olemas Haapsalus ja Kuressaares). See tähendas, et suuremate linnade tsunftid ja gildid said selliseid väikelinnade käsitöölisi “tsunftijänesteks” (böhnhasen ehk pfuscher) tituleerida, kel ei olnud õigust käsitööga tegeleda. On teada, et Tallinna Püha Kanuti ja Püha Oleviste käsitööliste gildid püüdsid enda mõjuvõimu alla saada käsitöösaaduste tootmise kogu Eestimaal. Aluseks oli Gustav II Adolfi 3. märtsi 1626. a resolutsioon (merkantismile iseloomulikult majanduselu riiklikuks reguleerimiseks), millega ei nõustutud Eestimaa väikelinnades käsitöösaaduste tootmist ära keelama (mida ilmselt tallinnlased soovisid), vaid seati väikelinnade käsitöölised Tallinna tsunftide kontrolli alla. Leiti, et kuna väikelinnades ei võimalda käsitöömeistrite väike arv eri kutsealadel oma tsunfte asutada (Rootsi tava järgi oli vajalik vähemalt nelja, Tallinnas hiljem kolme meistri olemasolu – mis omakorda aitab mõista, kui väike oli Paide-taolises väikelinnas käsitööliste arv), siis pidid need käsitöölised paluma end Tallinna Kanuti või Oleviste väikegildi vastu võtta ja siis ka vastavate gildide statuute (schragen) ja üldisi käsitöötavasid (handwerksgewonheit) täitma. Siiski, resolutsiooni avaldamise järgselt ei ilmunud kohale ühtegi väikelinna käsitöölist ja ka hiljem, 1667. aastal, kui nõuet meelde tuletati, olid tulemused mininaalsed. Põhjuste hulgas oli nii see, et väljaspool Tallinna asuvad meistrid pidid Tallinna gildidele maksma suuri makse, kui ka see, et kontrolliti meistrite vastavust Tallinna nõuetele, kuhu kuulus näiteks ka nn “ausa sünni” nõue, st abielus olemine sobiva naisega. Seega taoliste meistrite diskvalifitseerimine polnuks kuigi keeruline. Otsest sundi Tallinna gildid väikelinnadele aga kohaldada ei saanud. Nii võisid Paide käsitöölised tegutseda pigem nn tsunftijänestena või maa-alade käsitöölistena. Siin tuli väikelinnadele isegi appi nende allutamine mõjukatele läänihärradele, Paide puhul siis Mäo mõisale, mis pakkus kaitset tallinnlaste eest. Üksikuid suuremate linnade (ka Riia, Tartu, Narva ja isegi Pärnu) gildidega liitumisi tuli aga siiski ette. Võib arvata, et rootsi aja lõpuks oleks ka juba Paides oldud suutelised oma tsunftide rajamiseks, kuid suur näljahäda (1695-97) ja Põhjasõja puhkemine aastal 1700 pidurdasid sellise arengu (Soom).

    Käsitööliste arvu kohta Paides andmed puuduvad, üldse on selliseid andmeid Eestimaa väikelinnadest ainult Rakvere kohta (kus olud olid võibolla veidi paremad), seal oli 1699. aastal 2 pagarit, 3 lihunikku, 1 pruulija, 2 kangrut, 4 rätsepat, 1 kasuksepp, 1 kübarategija, 1 õmblejanna, 2 parkalit, 3 kingseppa, 1 sadulsepp, 1 müürsepp, 2 klaasseppa, 1 maaler, 3 pottseppa, 2 tislerit, 1 treial, 1 sepp, 1 lukksepp, 2 kullasseppa, 1 kirurg, 1 haavaarst, 1 ämmaemand jt, kokku 40 käsitöölist. Tavaliselt oli meistril üks sell ja üks õpipoiss. Peale selle olid veel lihttöölised (voorimehed, töömehed, pesupesijad). Samas, Viljandis oli umbes samal ajal kokku 11 meistrit, Paide võis seega olla kusagil vahepeal.

    Meistriks tunnistamise tähtsamaks eelduseks oli tsunftialane väljaõpe, seda aga eelkõige suuremates linnades. Väikelinnades oli tavaline, et käsitöölise ametit (seega nn ebaseaduslikku tsunftijänese ametit) pidasid suuresti ka sellise väljaõppeta talupojad. Seda püüti takistada riiklike regulatsioonidega, mille eesmärgiks oli, et linnakodanike hulka ei satuks ilma tsunftiväljaõppeta eestlasi (Soom).

    Kokkuvõtteks: Rootsi ajal oli linna tabanud sõdade ja Mäo mõisale allutamise tulemusel kaupmeeste osatähtsus ilmselt väga väikeseks jäänud, andmed suurgildi ja gildimaja kohta puuduvad. Käsitööliste tsunfte Paides ei olnud, enamik käsitöölisi tegutses ilmselt tsunftijänestena või maa käsitöölistena, vähesed suuremate linnade gildide liikmetena. Kõige suurem osatähtsus oli sel ajal Paides ilmselt hoopiski põllumajandusel ja loomakasvatusel, üsna suures osas aga ka kõrtsipidamisel.


    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    See artikkel asub selles veebis: Ajalugu/Linnast üldiselt


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein