Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    51 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide linnakodanikud – kaupmehed ja käsitöölised, suur- ja väikegildid

    Keskaegse Wittensteini elanikud

    » Keskaegse Wittenste...
    » Rootsiaegse Paide e...
    » Paide elanikud peal...
    » Kreisilinn Paide el...

    Paide linnakodanikud –
    kaupmehed ja käsitöölised,
    suur- ja väikegildid


    Rainer Eidemiller
    Ühendus Weissenstein



    Keskaegne Wittenstein

    Vanemast riimkroonikast on teada, et aastal 1265 hakkas tollane ordumeister Konrad von Mandern praeguse Paide asukohale ehitama ordulinnust. Sellest saab alguse ka Paide linna ajalugu, sest koos orduga saabusid siia ka ehitusmeistrid ja teised käsitöölised, keda oli kindluse ehitamiseks ja sellega seotud teenusteks vaja. Osalt võis olla tegu ordu nn poolvendadega (lisaks rüütelvendadele) – seppade, pagarite ja teiste käsitöölistega aga kindlasti lisandus aja jooksul ka ordusse mittekuuluvaid käsitöölisi, nii kutsus näiteks 1230. aastal Mõõgavendade ordu Ojamaalt Tallinna ja teistesse Põhja-Eesti keskustesse 200 saksa kaupmeest, lubades neile mitmesuguseid soodustusi. Võimalik seega, et üsna varsti asusid siia kaupmehed, eriti kui lähtuda eeldusest, et kindlust hakati rajama muistsete kaubateede ristumiskohale. Igatahes on teada, et aastatel 1286-90 kaubelnud Riias keegi kaupmees  Hildegerus Wittensteynest. Kas tegu oli just Paide-Wittensteiniga (hääldati Wissenstein, nii kutsuti alguses Paide kindlust, seejärel linna, kuid lisaks ka palju teisi linnu, sh ka esialgset Riia kindlust), ei saa muidugi 100% kindel olla, kuid see on üsna tõenäoline. Paide sai teatavasti linnaõigused 30. septembril 1291. Siiani on säilinud algse linnaprivileegide kinnituskirja koopia 1555. aastast, millest nähtub, et linnakodanikud olid linnaõiguste annetamise palvega korduvalt pöördunud kohaliku maahärra esindaja ehk ordufoogti poole ning, et privileegide üks koopia jäi kindlusse, teine linnakodanikele, kindlasti rae valdusse. Niisiis, kindluse juurde oli tekkinud piisava rahvaarvuga asula, mis võis taotleda enda tituleerimist keskaegseks linnaks. Keskaegse linna kodanikkond kuulus aga eranditult kaupmeestes ja käsitöölistest.

    Keskaegse Paide kohta on väga vähe teada. Esmalt tuleks ilmselt eeldada, et elu oli siin korraldatud sarnaselt teistele keskaegsetele linnadele. Paidele oli annetatud nn Riia linnaõigus, mis omakorda oli tegelikult Hamburgi linnaõigus (nagu enamikus teistes keskaegsetes Vana-Liivimaa linnades, Tallinnas teatavasti kehtis seevastu Lüübeki linnaõigus). Paidele annetatud privileegide tekst pole säilinud, kuid võib eeldada, et ka Paides asutati kindlasti raad ehk linnanõukogu. Tavaliselt oli see keskaegsetes linnades 6-30 liikmeline ja koosnes nn istuvast ja vana raest, mis üle aasta vahetusid. Kuna raeliikmeks olemise eest eraldi tasu ei saadud, siis „vana rae” ajal sai üks koosseis ühe aasta jooksul elatist teenida. Raeliikmed valiti ainult kaupmeeste hulgast (hiljem koondusid kaupmehed suurgildi vastandina vähemmõjukale käsitööliste väikegildile), sisuliselt valis raad end seega ise, raeperekondade keskelt. Keelatud oli, et rae koosseisu kuuluksid lähisugulased (mida kogu keskaja vältel üldiselt ka järgiti). Kokku tulid raeliikmed vastavalt vajadusele. Rae ülesandeks oli seadusandlus, linna kaitsmine (relvad, müüride korrashoid), maksud, tervishoid, tsunftide tegevuse korraldamine, kohtupidamine jms. Maahärrat ehk ordut esindas rae juures linnafoogt.

    Alaliselt juhtis linna üks ametnik, keda nimetati bürgermeistriks ehk meie mõistes linnapeaks. Sõna bürger ehk linnakodanik tuleneb sõnast burg – kindlus, sest algselt asusid linnakodanikud kindlusemüüri sees, hiljem laienes eluala sellest väljapoole, tekkis nö all-linn (turuplatsi ümber), kuid algne tüvi burg jäigi linnakodanikke tähistama (bürger). Bürgermeistrite pitsatilt (võibolla see omakorda pärineb mõne esimese Paide foogti pitsatilt) pärineb Paide vapp – Pikk Hermann. On olemas linnapitsat ühelt 1. mai 1531. a dokumendilt, mille koostasid kohalik saksa ordu majakomtuur Diderick Schenck ja Paide linnapea Aleff Qnyppinck (parun Paul von Ungern-Sternbergi artiklist 1910. aastal välja antud raamatust “Beiträge zur Kunde Est-, Liv und Kurlands”). Sellel on ladinakeelne kiri "S' burgensium de Wittensten". Täht S on lühend sõnast Sigillium ehk pitsat (selliselt ülakomaga lühendamine on sõna sigillum puhul pitsatitel tavaline). Sellisel juhul tuleks tõlkida "Paide linnakodanike pitsat". Pitsatil on kujutatud Paide Pikka Hermanni. Aja jooksul kujunes linnapitsatist linnavapp (mitte varem, kui 16. sajandi lõpul). On teada, et esimene samasuguse kujutisega linnapitsat on olemas koguni aastast 1441 (asub Peterburis), seega Paide linna vapp on ilmselt sama vana kui linn ise. Kui foogtide ja komtuuride pitsatid käisid isikutega kaasas, siis bürgermeistri pitsat oli seotud konkreetse linnaga.

    Linnakodanikud koosnesid seega kaupmeestest ja käsitöölistest. Linnakodaniku staatus oli väärtuslik ja väga hinnatud. Selle kaitseks ümbritses keskaegseid linnu piirina linnamüür, millega lõppes üks ja millest algas teine õigusruum. Keskajal käibis ütlus: „talupoega ja linnakodanikku ei erista muu kui müür”, sellega peetigi silmas seda, et alates linnamüürist muutusid inimese õigused ja vabadused, tema staatus. Gravüüridelt on näha, et ka Paidet ümbritses selline linnamüür. Erinevalt linnamüüridest väljapoole jäänuist olid linnakodanikud vabad, vabaks said ka sada ja üks päeva end linnas varjanud talupojad, sellest ka teine keskajast pärit ütlus: „linnaõhk teeb vabaks” (sellega tagas linn endale vajaliku tööjõu). Peale linnakodanike elasid linnas ka muud elanikud, sh vähemalt algselt ka palju eestlasi, kel aga ei olnud tavaliselt lootust pääseda kaupmeeste või käsitööliste, seega linnakodanike hulka (v.a. hilisemal keskajal mõned erandid – saksastunud eestlased või eesti perekonnad, kes olid juba kaua linnades elanud jms).

    Üldiselt on teada, et kaupmehed ja käsitöölised olid organiseeritud gildideks, vastavalt suur- ja väikegildiks. Nii ei olnud see aga ilmselt reeglina kõigis linnades kohe alguses, sel ajal, mil Paide linn asutati.

    Kaupmeeste ja käsitööliste kutseühingute ajalugu ulatub juba antiikaega, neid oli nii vanades lääne kui ida ühiskondades. Roomas näiteks olid linnades käsitööliste ühingud, mida nimetati collegiateks, kus olid tugevad sotsiaalsed sidemed peamiselt ühiste religioossete kombetalituste ja ühissöömaaegade kaudu. Rooma riigi languse ja linnaelu hääbumisega kadusid sellised collegiad, ehkki arvatakse, et mõned neist, ehitusmeistrite ja võibolla ka klaasilõikajate omad jäid linnades püsima ja arenesid keskaja gildideks. Sõna gild on aga ise germaani päritolu, põhjagermaanlastele tähendas see raha (ühistegevuse jaoks loodud ühiskassa), taanlastele (gilde) jumal Odini auks peetavat religioosset püha, anglosaksidele (gild) rahasummat, bretoonidele (gouil) pidu või püha jne. Igatahes on teada, et germaanlaste seas olid antiik- ja keskaja vahetusel gildisarnaseid organisatsioone, mis tegutsesid ühiskassadena, toetades oma liikmeid matuste ajal, kohtuvaidlustes, palvetades surnud liikmete eest jne. Selliseid germaanlaste ühinguid gilda mainib juba Tacitus, nimetades neid conviviumiteks. Kuna tegu oli suuresti paganliku religiooniga seotud kommetega (mh tõotused nn ebajumalatele jule (26. detsember) joomingute ajal) olid nad katoliku kiriku poolt keelustatud. Ent kauplemise ja linnade arenguga tekkisid ilmselt juba karolingide ajastul (8. sajand) kaupmeeste gildid, 11.-12. sajandiks olid kaupmeeste ja käsitööliste kutseühingud levinud juba kogu Euroopas. Ka sellised gildid oli mh religioossed, seotud mõne katoliku kiriku pühakuga, keda austati eriliselt, toimusid ühised jumalateenistused jms. Lisaks kaupmeestele hakkasid 12. sajandil aina enam oma gildidesse koonduma ka käsitöölised. Lõuna-Saksamaal nimetati selliseid käsitööliste gilde ehk ameteid alamsaksa keeles zunftiks või zumptiks (Prantsusmaal metier, Itaalias arte, hiljem Inglismaal muide ka company, corporation ja ka mystery – mis tuletus ladinakeelsest sõnast ministerium – teenima, kauplema ehkki ka salapärane vabamüürlus on oma algupäraga just gildide kommetes).

    Nii kujunes 13. sajandil Euroopas väljas selge gildide süsteem, Saksamaa linnades tähendas see, et ühe linna kaupmehed olid koondunud oma gildi, mida hiljem hakati nimetama suurgildiks ja käsitöölised igaüks oma erialasesse tsunfti. Hiljem koondusid sellised käsitööliste tsunftid oma ühisorganisatsiooni, nn väikegildi. Ühes linnas võis olla ka mitu väikegildi, näiteks Tallinnas koondas sakslastest käsitöölisi Kanuti gild ja eestlastest käsitöölisi Oleviste gild, Toompea (kindlusalad ei allunud kusagil linna raele) käsitöölisi ühendas Toomgild. Aja jooksul moodustasid linnades käsitöölised küll enamuse, kuid mõjukamaks jäi just kaupmeeste suurgild (lisaks kaupmeestele kuulusid suurgildi traditsiooniliselt ka hõbesepad ja kullassepad), kellest koosnes ka raad. Gildide mõju keskaegses linnas oli seega väga suur, linnakodanikuks võis saada ainult gildi kaudu, gild omakorda sai oma põhikirja (skraa) kinnituse raelt. Hansa Liit oli sisuliselt ülemerene kaupmeeste suurgildide liit.

    Seega, linnade asutamise ajal Vana-Liivimaal olid Euroopas juba kaupmehed ja käsitöölised organiseerunud gildidesse ja tsunftidesse. Sama hakkas toimuma ka vastasutatud Vana-Liivimaa linnades. Arvatavasti alguses, kui ka inimeste hulk oli väiksem, kontroll lihtsam ja linnadevaheline konkurents veel mitte nii suur, ei pruukinud sellistes linnades, sh Paides, gild ja tsunftid veel olla asutatud. On teada, et alles 14.ja 15. sajandiks olid Liivimaal tsunftiseadused välja töötatud, nende alusel määrati nii käsitööliste erialased nõuded kui tsunfti kuulumise põhimõtted. Väljaspool tsunfti seisvatel käsitöölistel (tsunftijänestel ehk vussermeistritel) oli keelatud linna piirides töötada ja oma saadusi müüa.

    15. sajandiks olid lõplikult välja kujunenud ka tsunftide ja rae suhted, kui raad hakkas ametlikult läbi vaatama ja kinnitama tsunftide põhimäärusi (skraasid). Tsunfti loomiseks piisas viiest ühe eriala meistrist (hiljem kolmest).

    Gildisüsteem oli Saksamaal lõplikult välja arenenud 14. sajandiks ning toimis 19. sajandini (samuti Eestimaal, sellest allpool). Gildid olid väga tihedalt seotud katoliku kirikuga. 15. ja 16.sajandil kasvas kiriku mõju veelgi, samal ajal kujunes välja purgatooriumi doktriin (vaheala põrgu ja taeva vahel). See ajendas religioossete gildide asutamisele, et ühispalvete kaudu aidata üksteisel jõuda taevasse ja samas gilditegevuse kaudu ajendada inimesi gildi jaoks ka raha koguma. Mõõn gildide tegevuses saigi alguse katoliikluse murenemisest Lutheri usureformi ajal (1517), mis jõudis Tallinna 1523. aastal. Liivimaal võeti uus usutunnistus kiiresti omaks, toimusid isegi pühapiltide ja -kujude rüüstamised Liivimaa linnade kirikutes. Reformatsiooni tulemuseks oli, et enamus Vana-Liivimaa aadlikke võttis vastu luteri usu, koos nendega loeti usku vahetanuks neile kuuluvad talupojad, kirikutes hakkasid jumalateenistused toimuma eesti ja saksa keeles ja hakati välja andma trükiseid kohalikes keeltes. Reformatsioon jäi aga selles mõttes lõpuni viimata, et piiskopid, toomkapiitlid, Liivi ordu (ehkki ilmaliku organisatsioonina) ja enamik kloostreid jäid püsima. Ka gildid jätkasid oma tegevust Liivimaa linnades endisel kujul, seda vähemalt kuni Liivi sõja laastavate tagajärgedeni.

    Nii, et kuigi päris linna asutamise ajal ei pruukinud Paides olla gildid asutatud, toimus see kindlasti aja jooksul. Seda teame ühest Liivi sõja järgsest inkvisitsiooniaktist, mis on koostatud 9. mail 1591. aastal (dokument avaldatud parun Paul von Ungern-Sternbergi artiklis 1910. aastal välja antud raamatus “Beiträge zur Kunde Est-, Liv und Kurlands). Akti järgi oli keskagses Paides enne selle hävitamist Liivi sõjas kolm kirikut (varasem gooti stiilis Püha Risti kirik, kindluse kirik ja Katarina kirik hospidali juures, mis asus kuskil Pika ja Vainu tn ristmiku lähedal), raekoda, gildimaja, kaks kooli, 2 haiglat. Võimalik, et gildimajas asus üksnes suurgild ning et käsitööliste tsunftid (kui nad üldse olid Paides koondunud oma väikegildiks) käisid koos mujal, näiteks kõrtsis nagu see on teada näiteks rootsiaegsest Narvast. Arvestada võib ka nn religioosse gildi võimalusega. Näiteks on teada, et keskaegses Narvas oli “Püha neitsi Maria gild”, mille liikmeskonda kuulusid nii kaupmehed kui käsitöölised ning mis oli kiriklikul alusel seisev religioosne organisatsioon (Soom).

    Samuti ei ole teada, kus need keskaegsed hooned Paides asusid. Traditsiooniliselt asus raekoda turuplatsi ääres (Paide vana turuplats asus praegu keskväljaku lõunapoolses osas, raekojast kuni Vee tn jooneni, sellest põhja poole jäi kiriku krunt surnuaiaga).Turuplatsi ääres asusid ka kaupmeeste elamud. Võimalik on, et ka gildimaja asus kusagil turuplatsi ääres. Käsitööliste hooned asusid kaugemale jäävatel tänavatel, tihtipeale (eriti suuremates linnades) asusid ühe ala käsitöölised ühel tänaval.

    Nagu märgitud asus Paides ka kaks kooli, tegu oli ilmselt kiriku juurde asutatud linnakoolidega. On teada, et umbes aastal 1528 rajati lisaks Tartule ja Narvale just Wittensteini algkool (toomkoolid tegutsesid edasi Tallinnas, Tartus ja Haapsalus). Linna- ehk ladinakoolid tegutsesid linnakirikute juures, aga allusid raele, kiriklike ainete kõrval õpetati mõnevõrra ka lugemist, kirjutamist ja arvutamist.

    Linna suuruse kohta on kirjutanud A. W. Hupel, et keskaegses Paides üle 360 maja, mis on aga ilmselt liialdus. 1591. a inkvisitsiooniandmete alusel oli maju 54. Tolle aja väikelinnade majad olid reeglina madalad, õlgkatustega palkmajad. Traditsiooniselt on teatud, et 15. sajandil kujunesid Tallinnas ja Tartust kivilinnad, Narva ja Viljandi jõudsid niikaugele 16. sajandil.

    Liivi sõja ajal või selle järel on tehtud keskaegsest Paidest ka mõned vasegravüürid. Üks neist on Friedrich Hulsiuse vasegravüür, avaldatud raamatus “Inventarium Sueciae”, mis on “Rootslaste Kuningriigi põhjalik ja täpne kirjeldus”, välja antud 1632. aastal.



    Kui uskuda selliseid keskaegset Paidet kujutavaid gravüüre (peale ülaltoodu veel analoogsed, sh Georg Kelleri vasegravüür u aastast 1610, mis kujutab Witten Steini piiramist hertsog Carolleni (Karl IX) poolt), siis olid Paides palju uhkemad ehitised, sarnased sellistele, mida näeme praegu Tallinna vanalinnas, kõrged ja kitsad gooti stiilis majad. Kuid muidugi võib olla tegu ka kunstilise liialdusega.

    Igatahes on ülalnimetatud, 1591. a dokumendist Paul von Ungern-Sternberg teinud ka kokkuvõte: selleks aastaks oli sõja tulemusel Paide 48 erakrundist koos 54 varem neil asetsenud majaga 27 krunti tühjad, 31 maja olid üles ehitamata või tühjad. Endistest kodanikest oli veel vaid 6 alles, neist 4 olid oma maja üles ehitanud, elades ka ise seal. Kõik teised elanikud olid kas surnud või kadunud.

    Sellest võib järeldada,et Liivi sõja paiku oli Paides elanud vähemalt sadakond elanikku (mis oli juba kindlasti oluliselt vähem kui enne sõda), kellest enamik sõjas hukkus, põgenes või küüditati. Seega võis umbes 30-40 (parimatel aegadel ehk paar korda rohkemgi) meest jaguneda kaupmeeste ja käsitööliste vahel, mis oleks piisav, et lisaks suurgildile võinuks Paide käsitööliste tsunftid olla liitunud ka väikegildiks.

    Wittensteinis elanud tuntud inimestest tuleks mainida Liivimaa kroonika autorit Johannes Rennerit (1525-1583), kes töötas siin foogti notarina ning vanima säilinud eestikeelse trükise 1535 Wanradt-Koelli katekismuse üht autorit (saksakeelse osa koostaja ja raamatu trükkitoimetaja, Koell tõlkis eesti keelde) Simon Wanradti (u 1500 – 1567), kes põgenes 1542. aastal Tallinnast (kus ta oli 1532-1536 Niguliste õpetaja) armukesega ja oli Paides reformatsioonimeelne jutlustaja (hiljem ka Viljandis). Teda on peetud reformatsiooni algusaegade kaasakiskuvaks jutlustajaks, kelle isiksuseomaduste hulka kuulusid muuhulgas riiakus ja seiklushimu. Katekismusest on säilinud 11 lehte, mis leiti alles 1929.aastal ühe raamatu köite kaane täitematerjalina.

    Kokkuvõtteks: tegu oli ühe vanima, hästi kindlustatud Eesti linnaga, mis jäi nii muistsete kaubateede kui hiljem tekkinud Tallinn-Tartu hansatee peale. Siin tegutsesid kaupmeeste suurgild ja käsitööliste tsunftid, võibolla ka väikegild. Mainitud on ühte gildimaja, mille asukoht ei ole teada, võimalik, et see asus kusagil turuplatsi ääres või selle lähedal.


    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    See artikkel asub selles veebis: Ajalugu/Linnast üldiselt


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein