Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    69 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Ajatar

    Paide Koolinoorte Liidu ajakiri "Ajatar"

    » Paide Koolinoorte L...

    Aastal 1924 hakkas Paides ilmuma üks Paide gümnaasiumiõpilaste ajakiri, mis kandis nime “Ajatar”.



    Selle väljaandaks oli “Paide Koolinoorte Liit”. Liidu asutamisidee andis Nigulas Käbin (sündinud 1905. a Virumaal), kes oli Tallinna gümnaasiumiõpilane ja Eesti Koolinoorsoo Keskliidu juhatuse liige, kui ta ilmselt suuresti omal algatusel tuli 21. novembril 1921 Paide Posti tänava naisgümnaasiumi saalis esinema kõnega noorsooliikumisest. Kuulamas olid nii poisid kui tüdrukud kummastki Paide keskkoolist. See Paide gümnasistidele uus ja huvitav idee võeti siin väga hästi vastu, sest juba samal õhtul tuli kokku üks grupp, kes asutas Paide keskkoolidevahelise noorsooühingu, võttis kohe vastu selle põhikirja ja valis ajutise juhatuse. Nigulas Käbin, kes oli Paide liiduga aktiivselt seotud ka edaspidi, astus 1923. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ja pidi selle lõpetama 1926. aastal, kuid suri natuke enne seda.
    Igatahes sai tema ideest alguse “Paide Koolinoorte Liit”, kes hakkas 1924. aastal välja andma oma häälekandjat “Ajatar”. Tegu oli veidi nn Noor-Eesti stiilis väljaandega. Avaldati enda poolt tõlgitud lõike maailmakirjandusest, aga ka enda luulet ja proosat. Huvitavad on ajakirjas avaldatud pildid Paidest.
    “Ajatar” ilmus kahes tsüklis, esmalt aastatel 1924-1929, mil ajakiri trükiti esmalt nn paljundusbüroos “Graafika”. Õigemini päris esimene number oli masinakirjas, paljundatud läbi sinise koopiapaberi, järgmised juba aina enam trükiajakirja mõõdus, alates 1926. aastast trükiti ajakirja Paides Seidelbergi pärijate trükikojas.
    Teine etapp ajakirja väljaandmises oli aastatel 1936-1939, mil see trükiti Viljandis ja oli väljanägemiselt juba palju professionaalsem.

    “Ajatari” toimetus liikmed on olnud erinevad, ent alates 1926. aastast on selle koosseisus olnud Paides elanud kunstnik ja õpetaja August Roosileht.

    Toome siin ära paar Paide linnaga seotud “Ajataris” ilmunud kirjutist ja mõned pildid.
    Kõik pildid on pärit Rahvusraamatukogust



    “Ajatari” luigelaulu prohvetid
    A.D. 1929

    1. Linda Pruuden – prl. abitoimetaja. Oli aastat viis tagasi alles noor vilepill – ent nüüd – ilma kahtluseta unistav Gretchen.

    2. Agnes Kärner – prl. sekretär. Oh põrgu nende naistega, nad hädas oma juustega! Atsi – veidi isekas preili ja fanaatiline karsklane. Ent ikkagi ainult inime …

    3. Jüri Kullerkupp – hra abisekretär. Ta sündis juba õnnetul päeval – 13. – ja räägitakse, et pliiats olnud käes. Ise – karikaturist – kunstnik! Ei pretendeeri ei nüüd ega ka pääle surma kunstiprofessori kohale. Salvab niisamuti kui saab – ja kui valusalt veel! Oi-oi!

    4. August Roosileht – hra patron ja pädagoogika valvepost. Kunstnik läbi ja läbi.

    5. Eero Kustman – hra toimetaja. Neitsilik noormees – kauaaegne “Ajatari” kandvam jõud. Juhtis ajakirja elulaevukese liivale.

    6. Henrik Lind – hra Liidu “karauul”. Suur diplomaat – arendab mitmesuguseid suhteid ülemuse käsul.

    7. Helmuth Kredeman – hra talitus. Philister ja filoloog. Jändab üksiknumbritega ja maadleb ajakirja sissetulekutega.



    Argipäev
    Guido Targo

    Päevad, need on enamasti ühesugused, kuid mulle nad meeldivad oma kiire tegevuse poolest. Pühapäevad ei meeldi mulle, sest siis on kas liiga igav või liiga lõbus, ja kui inimesel on igav, siis tal on halb olla. Ma ei tea, kuidas on teistega, aga minuga on alati nii. Seepärast ma kirjeldan ka argipäeva, kuna see mulle palju enam meeldib.

    Juba hommikul algab päev ruttamisega. On väikese äratuskella tirin mind unest äratanud, siis rutt voodist välja ja riide. Riietumine, see on lõbus toiming, kui see toimub kiiresti. Mõnel hommikul vaatan kellalt, kui ruttu ma riidesse saan, ja nagu selgub, kulub selleks 4-5 minutit, kusjuures siis ka silmad on pestud. Siis hakkan sööma. Kui söömise olen lõpetanud ja hambad pesnud – lähen kooli.

    Koolist koju tulles on mul aega kuni lõunani, mida kasutan meeledi oma koolisõprade kojusaamiseks. Koju tulnud ja lõuna söödud, algab mu tegevus kindla kava järele. Kõigepealt tuleb õppimine, siis saksa keele tund ning selle järele saan vabaks. Oma vaba aja veedan mängides ja muul viisil. Peale vaba aega järgneb klaveril harjutamine ja siis füüsiline töö, mis on väga vajaline vaimse töö kõrval. Siis ma raiun puid ja pumpan vett pööningul asetsevasse paaki.

    Tööle järgneb õhtusöök ja siis mu “õnnis tunnike”. Kell seitse nimelt saabub ajaleht, millest loetakse jutte ja tähtsamaid uudiseid. Vahel kui ajalehes pole suuri uudiseid, loen juturaamatuid. Ka oma kooliraamatud panen õhtul kokku. Ja siis muudkui voodisse. Pääle säärast tööpäeva maitseb uni nõnda hää, et kui tahakski veel ülal olla, ei saa, sest uni nõuab oma osa.
    Nii veerevadki päevad ajamerre.



    Kooliõpilasena Vabadussõjas
    Robert Volk

    Vana-aasta õhtu 1935. a. Taevas särasid tähed. Külm põhjatuul vuhises üle väljade ja metsade ning mängis oma sümfooniat telefonitraatides.

    Pikkades ridades, aisakellade helinal ja kuljuste kõlinal sõitsid inimesed kiriku poole, et vana-aastat ära saata pühakojas.
    Väljamäel oli terve pere kirikusse sõitnud, ainult kaks vendadest – noorim ja vanim – olid koduhoidjaiks jäänud. Nad istusid küdeva ahju ees, vanem jutustas nooremale, kuidas ta kooliõpilasena Vabadussõjast osa võtnud.

    “Mina oli tollal Paide poeglastegümnaasiumi IV klassi õpilane, kui saksa okupatsiooniväed meilt lahkusid. Juba enne kuulusime meie kõik kui tulised isamaalased põrandaalusesse omakaitsesse, mis pärast kaitseliiduks nimetati. Vana-aasta õhtul 1918. a. liginesid enamlased Paidele. Juba enne olime kõik astunud vabatahtlikena Järva Kaitsepataljoni, mida tollal Paide kaitseks organiseeriti. Enne suudeti meid niipalju õpetada, et oskasime püssi lasta, see oli kõik, kas kuul aga märki tabas, see oli ise küsimus. Vana-aasta õhtuks oli vaenlane jõudnud Koeruni, meid saadeti talle vastu, et takistada ta jõudmist Paide. Meid oli umbes 100 meest, suuremalt osalt kooliõpilased, sest oli meil enam vaimustust ja seltsimehelikku ühistunnet, ega kahelnud õigluses ja oma jõus, minnes suure Vene riigi vastu. Õhtuks jõudsime Vodjale, kuhu jäime ööbima. Meid pandi välja vahipostile. Mida teadsime meie vahilolekust, sest olime 16-18 aastased kooliõpilased! Kuid polnud parata, sest vanemaid mehi ei võinud panna ega olnud neid küllaldaselt.

    Teisel päeval jõudsime Koeru, kuhu end vaenlane oli kindlustanud. Seal tuli lahing, esimene lahing minu elus, ka üks õnnelikumaist, sest võitsime ilma ühtki meest kaotamata. Me tungisime vaenlasele peale sealt, kus ta meid kõige vähem ootas – lagedat välja mööda, selle asemel et mööda varjatud maastikku vaenlasele peale tungida, kust ka vaenlane meie kallaletungi ootas. Võitsime lahingu, saime ka esimese sõjasaagi – kaks madseni, mis meie kehva relvastuse täiendamiseks hädasti ära kulus. Öö veetsime Koerus. Esimene võit tõstis meeleolu. Järgmisel päeval liikusime Müüsleri poole, kuhu vaenlane end taandudes oli kindlustanud.

    Järgmise öö veetsin kodukülas. Käisin kodus vanemaid vaatamas, kes väga kurvad olid mu sõduriks minemise üle. Lohutasin neid, kuidas suutsin, rääkisin isamaa-armastusest, Eesti iseseisvusest, kuid … nende poeg oli sõjas, kus ta iga hetk võis langeda.
    Järgmisel päeval tuli lahing Müüsleris, kus murti vaenlase võim täielikult. See oli esimene tõeline lahing, kus nägin sõpra oma kõrval langevat, tabatud vaenlase kuulist. Võitsime lahingu, kuid meie poolt langes hulk mehi, ka kaks kooliõpilast.

    Kui ükskord Paide gümnaasiumisse lähed, näed seinal musta tahvli, kus nende kangelaste nimed.” Seda üteldes venna nägu tumenes, oleks nagu pisargi läigatanud ta silmis. Vend peatus, ta ei saanudki enam edasi rääkida, sest vanemad naasid kirikust ning asuti sööma.





    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein