Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    38 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Väino Lembe mälestused

    1940-1941 Paide Tööstuskoolis

    » 1940-1941 Paide Töö...
    » 1941-1943 Paide Töö...
    » 1943

    ÜLDINE  OLUKORD  JÄRVAMAAL 1940. a
    (enne Paide Tööstuskooli õppima asumist 65 aastat tagasi)



    Väino  Lembe
    Sündinud 24. märts. 1926. a.
    Elukoht Paides


    Kui lõpetasin Mäo algkooli, toimus Euroopas äge kaklus, mil Saksamaa oli allutanud rida riike ning pidevalt laiendas oma valdusi vallutustega. Kuigi  Eesti riik asus  eemal, puudutas see kaudselt juba meie majandust. Soola, suhkru, raua, kivisöe ja palju muu sissevedu oli raskendatud või võimatu. Lehti lugedes viitasid sündmused sellele, et tulemas on suured muudatused. Hitler kutsus Eestist Saksamaale kõik sakslased, millest võis nii mõndagi järeldada. Vene-Saksa lahkhelid süvenesid.

    1940. aasta jaanipäevaks teoreetiliselt likvideeriti eesti Vabariik. Sündmused arenesid omasoodu. Vallavalitsus hakkas puistama käske, määrusi ja korraldusi, kui varrukast, mis kohale taludesse laiali vedas käskjalg allkirja vastu.

    Esimene mats, mis Eestit puudutas, oli kellaaja üleminek Moskva ajale. Seega üks tund edasi. Ka midagi meeldivat oli: kesk-ja kõrgharidus muudeti maksuvabaks. Õpilastele hakati maksma stipendiumi ja usuõpetus kaotati koolidest. Valdadesse toodi blanketid, mis jagati maasoovijaile ja väiketaludele juurdelõike tahtjaile.

    6. augustil algas Eesti  NSVLiitu astumise arutelu. Toimusid üleeestilised miitingud. Töö lõpetati kõikjal kell 14.00, et osaleda demonstratsioonidel ja miitinguil.

    Pühapäeval, 11. augustil organiseeriti Tahkurannas Võistes K. Pätsu vastane meeleavaldus. Sealt marsiti 5 km eemal asuva K.Pätsu ausamba juurde, kus nõuti selle purustamist.
    14. augustil saabus Moskvast tagasi eesti delegatsioon, kus osales ka meie küla mees, kes suures vaimustuses pajatas kui suure õnnega nüüd eestlased oma elu saavad rajada. Kaasa tõi see suur „õnn“ seda, et hakkasid kaduma senised ärimehed, kaitseliitlased ja eestimeelsed isikud! NKVD töötas pideva ja raudse pingega, et hävitada Eestimaa parimad pojad ja naised. Kuni Vene-Saksa sõja puhkemiseni tehti hävitavat laastamistööd.
    Saksa vägede survel taandusid venelased  ning meie pisikesel isamaal hakkasid kehtima uued seadused. Algas uus okupatsioon, mis kestis seni, kuni rindel tasakaal kaldus vene võidu poole.

    Peale algkooli lõpetamist 1940. a, kui Eesti Vabariik oli juba allutatud vene võõrvõimule, asusin õppima Paide Tööstuskeskkooli. Õppimine ja õpetamine laostunud ajastul oli tähelepanuvääriv, tugeva tahtejõu pingutus. Kaardisüsteem toitudele, puudus riietest ja jalanõudest piiras  vajadusi.

    Õppetöö toimus kahel tasapinnal. Ametikool, kus teoreetiline ja praktiline töö toimus vajaliku kutse omandamiseks  kaks aastat ega andnud keskharidust. Järgmisel aastal aga Ametikool likvideeriti, jäi ainult nelja aastase õppeprogrammiga Tööstuskeskkool. Koolis toimusid iga päev nii teoreetilised kui ka praktilised tunnid. Kooli lõpetades omandasime keskharidusega oskustöölise diplomi.

    Koolihoone oli kahekordne puust maja, mis senini täies hiilguses asub Tallinna-Paide maantee ääres. Praegu linna sisse sõites paremat kätt esimene, hästi restaureeritud pilkupüüdev hoone. Omal ajal toimusid meil seal teoreetilised klassitunnid. Keldri korrusel asusid esimese klassi praktiliste tööde õppetöökoda. Tol ajal võimaldas kool õppimiseks neli eriala: treiali, sepa, lukksepa ja tisleri. Koolitöö algas, nagu teisteski koolides, 1. septembril. Kuigi enam eesti vabariiki ei eksisteerinud, jäi õppetöö muutusteta.

    Mäletamist mööda oli esialgu õppemakski, mitte eriti väike, kuid mis hiljem kaotati ning määrati igakuine stipendium. Internaati ega ühistoitlustamist koolil polnud. Ka puudus puhvet. Elamispaik tuli ise muretseda. Tavaliselt üüriti tuba, kus tuli tasuda üür, küte ja toiduvalmistamise kulud või siis ise endale süüa valmistada. Vajalikud olid kahed vahetusriided, ühed teoreetilisteks tundideks, teised praktiliste tööde teostamiseks. Kui korter asus kooli lähedal, jõudis lõunal käia, kaugemalt tulijail pidi lõunasöök kaasas olema. Peale selle pidime kõik õppevahendid ise muretsema. Raamatud, sirklikarp, paber ja mitmed pliiatsid, millede südamikud jagunesid numbrite järgi vajalike joonte tõmbamiseks, siis veel joonlaud, nurgikud, mall, joonestuslaud (kaasaskantav) ja muud abivahendid jooniste valmistamiseks.

    Joonistele pandi suurt rõhku ja neid tuli aasta jooksul rohkesti kooliprogrammi alusel valmistada.
    Lukksepa eriala, mille ka mina valisin, esimese kursuse praktiline õppetöö toimus koolimaja keldrikorruse ruumes, kus asusid töölauad. Iga laud omaette, sahtliga ja kapp, kus vastavad tööriistad, nagu vinkel, sirkel, meisel, viilid, vasar, rauasaag, tangid, tornid, märknõel ja muud. Igal laual lukksepa kruustangid. Laes oli kohtvalgusti. Töökoja seinal sanitaarkapp vajalike esmaabivahenditega.

    Esimesed paar nädalat tehti kuiva trenni puust viilidega, mis õpetasid õigeid töövõtteid ja keha hoiakut. Sellele järgnes juba viiliga lukksepa töö teostamine. Esimeseks tööks oli metallitüki vinklisse viilimine, siis kalasaba tapi tegemine, millele järgnes juba suurem töö: laualipu aluse valmistamine. Tööde käigus õppisime supleri ehk nihkkaliibri käsitlemist ja sellega täpsuse mõõtmist. Saime selgeks, kuidas teostada märkimist, rauasaega toru ja raudlati järkamist; metalli töötlemise õigeid võtteid, poltide, mutrite keermestamist.
    Edasi aga taas uued töövõtted. Nagu, kuidas kätt vigastamata meislit kasutada, kuidas eraldada laaste töödeldatavalt esemelt ja kuhu peab olema suunatud töötlemisel pilk jne.

    Koolitöö õppeplaan oli seatud nii, et osa klasse käisid hommikupoole teoreetilistes tundides, osa praktikalistes töökojas eriala õppimas. Terve päev oli tegevust täis. Õhtune aeg jäi õppimiseks ja joonestamiseks, millede esitamiseks anti kindlad tähtpäevad ja millest pidi rangelt kinni pidama. Teoreetilised  õppeained olid Tööstuskeskkoolis samad, mis gümnaasiumiski, kuid puudusid ajalugu ja inglise keel, mille asemel metallide tehnoloogia ja masinaõpetus, mehhaanika. Võõrkeeleks oli vene keel, mida andis väga vana õpetaja, kes rääkis eesti keelt tugeva aktsendiga. Juba kolmandal nädalal avaldas pahameel, et miks meie nii kerget keelt ei suuda ikka veel rääkida! Vene keele tunnis sumises klass kui mesilaspere, siis lõi peoga vastu lauda kõvasti ja hüüdis „Tisse!“ Meie muigasime, kuid ei vaikinud. Õpetaja August Roosileht andis meile joonistamist. Masinaõpetust ja mehhaanikat aga kooli direktor Mart Puust. Tehnoloogiat ja joonestamist Koort  ning töökojas praktilisi tunde juhendas Paul Kaare. Arvepidamist  Kookla, kes oli ühtlasi ka tisleri töökoja meister. Eesti keelt ja kirjandust andis mäletamist mööda vist Truuvärk. Toimusid ka riigikaitse tunnid, millega tegeles Ründva, endine Eesti Kaitseväe ohvitser, kes kuulujuttude põhjal hiljem välismaale põgenes.

    Koolil oli oma katlamaja, mis asus suure töökoja  keldris. Katlamaja teenindasid  õpilased vastavalt graafikule.

    Esimese kooliaasta lõpuks saabus kohale ka koolivorm ehk munder: püksid, frentš ja sinel. Kõik mustast kalevist. Mundreid sel aastal ei väljastatud.
    Tol ajal vene armees ei kantud paguneid. Eraldusmärkideks olid väikesed punased kolmnurgad ja ristkülikud, mis eraldasid sõjaväekraade. Neid tutvustati meile riigikaitse tunnis.

    Tööstuskeskkooli esimene kursus lõppes 1941. aasta kevadel. Suvel töötasin Vodjal isatalus  Ilmad olid kuumad ja vihmata, õhk täis põuavinet ja rabade põlemise tugevat lõhna.
    Venemaa kommunism näitas oma tõelist palet. Toimus suurküüditamine 14. juunil. Kiirustades arreteeriti rahvast. Esimesed trellitatud vagunitest koosnevad ešelonid veeresid Venemaa avarustele. Sellele vapustavale sündmusele järgnes nädal hiljem 21. juunil Vene-Saksa sõda.

    Sügisel pidi algama koolis teine kursus, kuid muutunud oli riigikord – maksma hakkas saksa mark, kuigi käibel oli ka veel vene rubla vääringus 10 rubla – 1 mark. Õnneks siiski alustati koolis tööd 1.septembril, nagu tavaliselt.
    Etteruttavalt pean nentima, et ka mina ei jäänud kahe riigi poolt kokkusegatud rosoljest puutumata. Kohe peale Tööstuskeskkooli lõpetamist mobiliseeriti mind ning pidin kandma võõrväe vormi kuus aastat.

    Rahvas hoidis hinge kinni ja ootas sündmuste arengut. Iga uus päev tõi ebameeldivaid uudiseid. Eestlastest üksused formeeriti ringi  Vene väeüksustesse. Toimus mobilisatsioon. Oli kohti Eestis, kus enne saksa sõjaväe tulekut, oli vene võim likvideeritud. Tekkisid tagala üksused, kes püüdsid kätte maksta ebaõiglaselt küüditatute eest ja lõpetasid  mõnegi
    Külanõukogu eksisteerimise. Talude jõukus polnud veel vähenenud. Piimavankrid veeresid regulaarselt Paide munakivisillutisel kõva kolinaga koolimajast mööda ikka kesklinnas asuva meierei poole, nagu varemgi.  Sööklates polnud toiduväärtus langenud, isegi kohv oli, nagu päris.

    13. märts 2006. a.

    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein