Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    50 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Turismirada Vallimäel

    Turismirada Vallimäel

    » Turismirada Vallimäel


    www.hong.ee

    PUNKT 1- KESKVÄLJAK

    PAIDE ÜLDAJALUGU - Nime on linn saanud paekivi järgi: paas - pae – Paede – Paide. Nime Wittenstein või Weissenstein on Paidele andnud selle rajajad sakslased. Eesti keeles tähendab see “valget kivi” ja tuleneb sellest, et omaaegne ordulinnus oli ehitatud paekivist, mida Paide piirkonnas rikkalikult leidus.

    Paide ajalugu on vahetult seotud Vallimäel asuva ordulinnusega. Sarnaselt teistele keskaja linnadele tekkis Paide käsitööliste ja kaupmeeste keskusena, kelle tooteid ja teenuseid vajasid nii orduisandad kui ehitustöölised. Muistne Järvamaa oli rikas maakond, kus taludele andis jõukuse karjakasvatus ja viljakad põllumaad, sestap oli linn sobiv ka ümberkaudsetele talumeestele, kes kohtu- ja turupäevadel siin kauplemas käisid. Kauplemine toimus ordulinnuse ümber.

    1291 aasta 30. septembril anti Paidele linnaelanike korduvate nõudmiste peale linnaõigused. Paide sai Riia õiguse sarnaselt teistele Eesti- ja Liivimaa linnadele. Vaatamata linnaõiguste saamisele jäi Paide endiselt sõltuvusse Vallimäel asuvast linnusest.

    Kui Paide 1636 aastal kindluste nimekirjast kustutatakse, antakse kindlusevaremed koos ümbritsenud linnaga Mäo mõisa maadeks. Kaotatakse ka Paide kui iseseisva linna õigused. Sellesse perioodi jäävad mõisaomaniku ja linnakodanike vahelised tülid, mis ulatusid aeg-ajalt isegi Rootsi kuninga kotta ja Vene valitsevasse senatisse. Mäo alluvusest vabaneb Paide alles 18. sajandi lõpul, kui Paide saab kreisi- ehk maakonnalinnaks (1783). Linnaõigus taastatakse lõplikult alles 1789 aastal.

    Nii majandusliku kui ehitusliku õitsengu saavutas Paide 16. sajandi I poolel. Ühtede andmete järgi on linnas siis 360 maja, 3 kirikut, haigemaja ja kool. Elanike põhitegevusaladeks põllumajandus, käsitöö ja kauplemine. Vahetult pärast Liivi sõja lõppu (1585) oli linnast endast järel ainult varemed. Linna elanikkond oli kahanenud miinimumini. Liivi sõjale järgnes Rootsi-Poola sõda ning linnakese taastamisperioodile tegi lõpu 1700 aastal alanud Põhjasõda, mis tõi endaga kaasa asula täieliku hävingu (1703).

    TURUPLATS - Seisame praegu endisel turuplatsil, mis oli ja on linna keskväljakuks. Siit said alguse kõik teed ja tänavad. Keskajal oli see oli väiksem praegusest Keskväljakust, ulatudes Vee tänava jooneni, ja seda ümbritsesid linna tähtsaimad asutused nagu Raekoda, gildimaja, kaalukoda, apteek, kauplused ja Püha Risti kirik koos kalmistuga.

    Turuplatsi praegune ilme on pärit 18. sajandi lõpust 19. sajandi algusest. Tsentraalne asend ja head proportsioonid teevad sellest ainulaadse keskväljaku Eestis. Väljaku ääres paiknevad krundid olid suhteliselt suured. Majad paiknesid tänava ääres, õuede ümber olid aga majandushooned. Kui tänast keskväljakut ümbritsevate majade katused on kivist ja valgete korstnatega, siis 1770-ndail aastail olid kõik Paide 40 puumaja õlgkatusega.

    Aastal 1910 ehitati Pärnu linnaarhitekti R. Fröhlingi poolt turuplatsile veebassein. Omal ajal peeti seda niisama palju väljaku ehteks kui veeallikaks. Turuplatsile lisasid kuulsust seal peetavad laadad, kuhu kogunes kuni 10 000 inimest.


    PUNKT 2 - EDELABASTION

    Arvatakse, et omal ajal asus Paide kohal muistsete eestlaste linnus. Taanlased, kes 1223 aastal Järvamaa vallutasid, kinkisid maakonna 7. juunil 1238 Stensby lepinguga Saksa ordule. Ühe lepingu tingimusena sätestati, et ordu ei tohi Järvamaale ilma Taani kuninga nõusolekuta ehitada ühtegi kindlust.

    Kuid kuna vajadus kindluse järele säilis, otsustas ordumeister Konrad Von Madern aastal 1265 rajada linnuse tolleaaegsete Tallinn-Viljandi ja Pärnu-Rakvere ühendusteede sõlmpunkti. Et mitte rikkuda lepingut, valiti linnuse asukohaks Alempoisi väikemaakond, looduslikult hästikaitstud kõrgendik soos, mis asus Järva piiri vastas.  Saksa keeles öelduna rajati kindlus “vor Jerwen” (Järva ette), mitte “in Jerwen” (Järvamaale). Seega asus Ordulinnus algselt Järva maakonna piiridest väljaspool.

    Aegade jooksul on Paide Vallimäel asunud kindlus olnud erinevates sõdades (Liivi sõda, Poola-Rootsi sõda) oluliste lahingute tallermaaks ning siin on peremehetsenud nii sakslased, rootslased, venelased kui ka poolakad. Seda on ka korduvalt täiendatud ja ümber ehitatud. Omal ajal oli tegu ühe tugevaima kindlusega Eestimaal, mis jäi kolme piiramise käigus – 1560 (pärast seda lahingut saadetakse Tallinna 2500 kindlusest kokkukorjatud kahurikuuli!) ja 1571 venelaste poolt ja 1604 rootslaste poolt – vallutamata. Kindluste nimekirjast kustutati Paide kui kindlus aastal 1636 rootslaste poolt, kes otsustasid selleks ajaks vananenud kindluse õhku lasta. Tegelikkuses jäi otsus täitmata. Varemete olukorda halvendas aga siiski linnarahva harjumus kasutada sealseid müürijäänuseid linna hoonete ja tänavate ehitus- ja täitematerjalina.

    Tänaseks on Vallimäest kujunenud üks paidelaste meelispuhkepaiku ja massiürituste toimumiskoht.


    PUNKT 3 - VALLITORN

    Kaheksakandiline Vallitorn oli ordulinnuse kõige esimesena valminud ehitis. Kuna algselt oli kaitseehitise näol tegemist tornkindlustusega, tugines kogu Paide kindluse kaitsesüsteem sellele tornile, kus hoiti toiduvarusid ja sõjamoona. See ei tähenda nagu oleks ehitatud ainult torn. Väljakaevamiste käigus on selgunud, et lisaks tornile rajati siia (järk-järgult) terve hoonetekompleks, so. Pikk Herman, põhjatiiba jääv kirik, idatiiba jääv nõupidamissaal ning mõlemat hoonet ja torni ühendavad müürid. Moodustus tollele ajastule iseloomulik konvendihoone tüüpi kindlusrajatis.

    Aastal 1895-97 viidi läbi osaline müürijäänuste restaureerimine, mille tulemusel sai Vallitornist Paide linna suurim vaatamisväärsus. Taastatud Vallitorni lasid õhku Nõukogude väed aastal 1941, püüdes seda erinevates allikates sakslaste pommirünnakute arvele kanda. Praegune torn on uusehitis, mis avati 1993. aasta aprillis. Tornis on püsiekspositsioon ja kohvik. Vallitorn ehk linnusetorn on ka üks Paide sümbolitest, mida esmakordselt linna vapil kasutati aastal 1441.


    PUNKT 4 - HUKATUD KUNINGATE MÄLESTUSKIVI

    Aastal 1343 puhkes Eestimaal Jüriöö ülestõus. Ülestõusu arenedes kutsuti Paidesse läbirääkimisi pidama ülestõusnute neli juhti (kuningat) koos kolme sõjamehega. “Läbirääkimiste” käigus saadikud aga tapeti. Kroonikute andmeil olevat saadikud käitunud mehiselt ning ajaloolased väidavad, et nende mõrvamine sai teoks provokatsiooni abiks võttes. Mälestuskivi paigaldati Vallimäele 1965 aastal 20. augustil linna 700. aastapäeva pidustuste ajal.

    On arvatud, et algse konvendihoone tüüpi kindlusrajatise müüride sisekülgedele olid püstitatud puitehitised. Arvatakse, et puidust oli ehitatud ka ristikäigutaoline rõdualune eesruum, mis kulges mööda kabeli ja kapiitlisaali hoovipoolset külge. Just seal hukati Renneri kroonika kirjelduse järgi Jüriöö ülestõusu ajal saadikuina linnusesse meelitatud eestlaste kuningad.


    PUNKT 5 - MÄLESTUSMÄRK - VALLIKRAAV

    ORDULINNUSE II EHITUSETAPP 15-16. SAJANDIL – Senine konvendihoone tüüpi kindlus ei rahuldanud enam ordu vajadusi. Põhjusi selleks oli mitmeid. Ordu oli saanud varem Taanile kuulunud valduste peremeheks Põhja-Eestis, mis tingis vajaduse kindluse tugevdamiseks, et kontrollida vastomandatud maid. Sõjatehnika, eelkõige tulirelvade kiire arengu tõttu kaotas oma osatähtsuse ratsastatud rüütlite vägi, mida hakkas järk järgult asendama arvukate palgasõdurite laskurvägi. See omakorda suurendas vajadust garnisoni majutusruumide, moonaladude, hobusetallide järele. Tulirelvade kaitseks läks vaja paksemaid müüre. Lisaks ohustas Vana-Liivimaa valitsejaid oht Venemaalt, kellega suhtlemine muutus järjest keerukamaks.

    Ehitustööde käigus lisandus ulatuslikum hoonetekompleks eluruumide ja keldritega, avaramaks muutus lossi siseõu. Ehitati välja kirdenurka jääv Veevärav ja meie ees olev Läänevärava kompleks. Siiski jääb kindlus algsele soosaarele, kaitseehitiste tulemusel moodustub ümber varasema konvendihoone-tüüpi linnuse korrapärase ristküliku kujuline ringmüür mõõtmetega umbes 100x70 meetrit. Linnusest oli saanud kastelli tüüpi kaitserajatis, mille olulisemaks osaks oli kaitsemüür.


    PUNKT 6 - VALLIKRAAV

    Seisame muistse vallikraavi põhjas. See ei ole enam nii sügav kui ta kunagi võis olla aga mingi ettekujutuse omaaegsetest kindlustustest saab sellest siiski.

    LÄÄNEVÄRAV - Siin paiknes kindluse üks peaväravatest - Läänevärav. Peale Pika Hermani on tegemist ühe kõige paremini säilinud ordulinnuse osaga, mille eest võlgneme tänu 19. sajandi lõpuaastatel tehtud restaureerimistöödele. Kahjuks moonutasid restaureerimistööd värava kunagist kuju oluliselt. Algne värav rajati neljakandilise tornehitisena, mille kaitseks püstitati omakorda teine tornikujuline hoone. Üle sügava vallikraavi pääses väravatornist allalastava väravakilbi abil, mis toetus kraavi teisele kaldale ehitatud sillapeale. Selline väravakonstruktsioon oli eriti levinud Hollandi ja Reinimaa vesilinnustes. Eestis on see peale Paide esindatud veel Padise kloostri kaitseehitistes. Läänevärava ühest ruumist avastati arheoloogiliste kaevamiste käigus 1989 aastal keskaegsed mündid (678 tk), milles suurem osa oli valmistatud Tallinnas.

    Läänevärav kui peavärav kaotas oma tähenduse “murrangulisel” 1573. aastal, kui venelased pärast kindluse vallutamist väravaesise kraavi (sellesama kus me seisame) kinni ajasid. Hiljem kindluse tagasivallutanud rootslased siiski süvendasid kraavi, kuid mitte endisel määral ja rippsild kaotas oma tähenduse. Üle kraavi hakkas viima mõlemale pervele toetuv puidust sild. Valli kõrgendati veelgi seoses bastionide valmimisega, mistõttu rippsilla tugikivid väravatornis tunduvad ebaloomulikult madalal olevat. Peaväravaks sai Veevärav.

    Restaureeritud kivimüürid, mida siin näha võib, pärinevad hilisemast perioodist, kui hakati rajama bastionide süsteemi aga sellest pisut hiljem.

    VALLIKRAAV - Arvestades ülestõstetavate rippsildade olemasoluga 14. sajandil täiustatud ehitusega ordulinnuses, pidi kindlust ümbritsema veega täidetud vallikraav. Vesi lossikraavis pidi reeglistikule vastavalt ringlema, selleks kasutati läheduses voolavat Pärnu jõge. Teinud ringi ümber lossi, suubus vesi kraavis Veevärava läheduses taas Pärnu jõkke.

    Lossikraavi täitmisega võidi alustada juba 16. sajandil (arvatavasti enne Liivi sõja algust aastal 1558), kui ümber hoonestiku rajati umbes 1,2 meetri laiune ringmüür. Viimane jälg kindluse lähedusest voolanud jõest kaotati alles nõukogude ajal, mil see kinni aeti ja sirge kraaviga asendati.


    PUNKT 7 - MULDVALL EDELABASTIONI JA LOODEBASTIONI VAHEL

    Seisame nüüd muldvallil, mille olemasolust ajal mil siin ordulinnuses tapeti neli eestlaste kuningat veel jälgegi polnud. See vallide ja bastionide süsteem rajati alles 16. sajandi lõpus rootslaste poolt. Bastionaalsüsteemi väljaehitamine võttis aega ligi paar aastakümmet kuid see oli lõpetatud hiljemalt 17. sajandi alguseks. Bastionide ja muldvallide ehitamise ajendiks oli jällegi arenev sõjatehnika, eelkõige suurtükkide suurenenud tulejõud, mille vastu kivimüürid enam ei kaitsta ei suutnud, andes maad muldkindlustustele. 

    Rajatud bastionid olid kolmnurkse põhiplaaniga ja ümarate tiibnurkadega hellebardi potiässa kujulist tera meenutavad kõrged muldehitised nn. uus-itaalia stiilis. Lisaks bastionidele ehitati varasema ringmüüri asemele tugevad muldvallid. Nii bastionid kui ka muldvallid olid ainsaks tõhusaks kaitseks raskete välisuurtükkide purustavate rünnakute vastu ning andsid linnusemäele omapärase ajaloolise üldkuju, mis põhijoontes on püsinud tänaseni. Bastionid ehitati osaliselt ümber aastal 1611, kui kindluses töötas 700 rootsi sõdurit. Kõnnimegi praegu samadel muldvallidel ja puud mis siin kasvavad, istutati siia alles ülemöödunud sajandi lõpul.


    PUNKT 8 - LOODEBASTION

    RINGMÜÜR – Enne bastionaalsüsteemi väljakujunemist ümbritses ikka veel soosaarel paiknevat kindlust 1,2 meetri paksune ringmüür, mille ehitamise tingis eeskätt vajadus luua kasvavale palgasõdurite väele kindlustatud laagripaik.  Siit loodebastionilt võime saada ähmaselt aimu selle kulgemisest kindluse lääne- ja põhjaküljel. Läänetiival ulatus ringmüür kuni Tallinna tänavani ning see muudeti maanteeks alles 18. sajandil, kui likvideeriti linnuse muldkindlustused. Selle müüri mõlemas otsas paiknesid kaitsetornid, millest põhjapoolne kandis nime Sepatorn ja lõunapoolne Väiketorn. Mõlemad tornid purustati Vene vägede poolt 1573 aastal. Põhjaküljes võis ta kulgeda piki Veski tänavat ning on veel jälgitav Veevärava juures, kuhu kohe suundume. Muldvall mida mööda kõnnime, kuhjati alles bastionisüsteemi moderniseerimise etapis (1611).

    Kaunilt kaarduvate tiibadega bastionidel asusid vitstest punutud ja mullaga täidetud korvid ehk fašiinid. Nende vahele paigutati suurtükid.


    PUNKT 9 - KIRDEBASTION, VEEVÄRAV

    KIRDEBASTION - Erinevaid arvamusi on kõige enam tekitanud muldkindlustuse kirdenurgas olev bastion. See on teistest tunduvalt väiksem. On arvatud, et hilisema tee ehitusega on see bastion suures osas hävitatud. Samas pakuvad mõned, et nimetatud bastion on juba algselt rajatud väiksemana. Põhjuseks tuuakse muldkindlustuse rajamise alustamine just sellest bastionist, mistõttu see jäi teistest pisut arhailisemaks. Lisaks on see koht alati olnud seotud keeruka väravasüsteemiga. Väga tõepärasena tundub seisukoht, mille järgi ei saanud bastioni välja ehitada sealsamas paikneva vesiveski tõttu, mille teenusest kindluses olijad huvitatud olid.

    VEEVÄRAV - Juba mainitud linnuse väljaehitamistööde käigus (14. sajand) varustati kogu kompleks kahe väravaga. Lääneväravat me juba nägime, see siin on Veevärav. Värava nimi tuletati värava asukohast kindluse ida- ehk jõepoolsel küljel. Arvatakse, et vesi, mis lossikraavis ringlema pidi, jõudis pärast tiiru tegemist ümber kindluse tagasi Pärnu jõkke just siin, Veevärava läheduses, võimalik, et lähedalasuva vesiveski juures. Viimane jälg kindluse lähedusest voolanud jõest kaotati alles nõukogude ajal, mil see kinni aeti ja sirge kraaviga asendati.


    PUNKT 10 - PÜSSIROHUTORN

    Püssirohutorn valmimine peaks jääma samasse ajajärku, mil valmis ringmüür ehk siis 15-16. sajand. Selle ehitamise üheks ajendiks oli edasiarenenud sõjatehnika. Püssirohutorn pidi kaitsma Veeväravat. Tegemist oli kaugele etteulatuva müüridega piiratud, tugeva neljakandilise eelkaitsetorniga. See torn, mille varemeid võime täna näha laululava kõrval, lendas õhku aastal 1570 (Liivi sõja käigus) kui rootslased poolakate käes olevat linnust võtta püüdsid ning ka hiljem (1573) sai sama torni õhkamisel vigastada üks vene tsaar Ivan IV paremaid sõpru – Maljuta Skuratov. Viimatimainitud sündmus vallandas tsaari raevuka kättemaksu, mille tulemusel hävitati suurem osa linnast ning tapeti selle elanikud.


    PUNKT 11 - KÕLAKODA

    Huvitav on teada, et vastavalt ühele käsitlusele asus siin, kus praegu on pingiread, palgasõdurite laager. Territoorium jäi väljapoole ordulinnuse laiendatud kaitsemüüre, kuid ringmüüri sisse. Siin paiknesid väiksemad kivist või puidust elamud.

    Kõlakoda ise ehitati Vallimäele aastal 1991 arhitekt Raul Vaiksoo võistlustöö järgi. Kõlakoja kandekonstruktsioon on lahendatud 12-meetrise viilfermina. Lavaalune tagasein on, nagu külgseinadki, on paekivist. Mõlemal pool kõlakoda asuvad teise korruse tasapinnas kaks rõdu avasõna ütlejate, pasunapuhujate vms. tarbeks. Siin toimuvad Järvamaa Laulu- ja Tantsupidu, vabaõhuetendused ja kontserdid.

    Esimene Laulupidu peeti Järvamaal siinsamas Vallimäel aastal 1907 augustis.


    PUNKT 12 - KAGUBASTION

    Siit edelabastioni suunas kulgeva muldvalli suurimaks laiuseks kujunes 17 meetrit kuni Parkali tänava suunas lossihoonestiku lõpuni. Siit kuni bastionini oli vall vaid 3,4 meetrit lai. See on vallil kulgeva kitsama ja madalama lõiguna ka praegu. Ringmüür kaotas bastionide rajamisega oma tähenduse. Jäädes bastionide vahele, pakkus see vaenlastele head võimalust varjumiseks. Sellest võib järeldada, et siin lõunaküljes kulges ringmüür  praktiliselt Valli tänava kohal või sellest pisut valli pool.

    Vallipaviljon paiknes kagubastionil, Parkali ja Valli tänava ristumiskohal. Kaunistas Vallimäge üle poole sajandi ning rõhutas selle eksootilis-romantilist atmosfääri.

    EDELABASTION - Peterburi kaupmees Russanovi poolt 1862 aastal Vallimäele ehitatud Apostliku õigeusu kirik. See 1993 aastal tulekahjus hävinud kirikuhoone erines täielikult XIX sajandi II poolel ehitatud rohketest apostliku-õigeusu kirikutest ja oli sellele perioodile iseloomulikus bütsantslikus laadis huvitav puitarhitektuuri näide. 1966 aastal anti Paide Muuseumile üle kirikuarhiiv, mis tähistas ühtlasi ka apostlik-õigeusu koguduse tegevuse lõppu Paides.

    Edelabastioni alla jääb 1907 aastal rajatud historistlikus stiilis laohoone hobusetallidega, mis ehitati vallikraavi.


    PUNKT 13 - PIKK HERMAN

    “Pikk Herman” oli ~30 meetri kõrgune. Müüride paksus 2,75 meetrit. Kokku oli Vallitornis 6 korrust, mida teiselt korruselt alguse saav ühendas keerdtrepp. Alumine korrus asus poolenisti maa all. Oletatakse, et sealt said alguse mitmed salakäigud, millest pikim lõppes rahvajuttude järgi Mündis. Vange seal ei hoitud, pigem oli hoone see osa kasutusel aida või keldrina. Sinna pääses teiselt korruselt põrandas oleva luugi kaudu. Teine korrus oli eluruumideks. Siin asus ka ruum, mille kaudu sai tornist välja. Väljapääs asus välisseinas 10 meetri kõrgusel ning oli vaenlasele raskesti ligipääsetav. Järgnesid korrused toidu ja sõjamoona jaoks. Ülemised korrused olid vahi- ja kaitsekorrused.

    Paide ordulinnuse ajaloolise õiendi sõnul hakati “Pikaks Hermanniks” nimetama Vana-Liivimaa linnuste peatorne alles 15. sajandi alguses.


    PUNKT 14 - PIKA HERMANNI TORNIS

    RINGVALL JA TÄNAVAVÕRK - Keskaegne Paide oli kindlustatud linn. Linna piirasid püstpalkidest aed, muldvall ja veega täidetud vallikraav. Ringvall kulges mööda Rüütli tänavat Karja tänavasse. Sealt edasi üle Pika tänava Aiavilja ja Põllu tänava nurgani. Sealt mööda Aiavilja ja Kitsast tänavat Tallinna tänavani. Põhjast kaitses linna ordulinnus. Kui veel 17. sajandil piiras linna veega täidetud vallikraav, siis 18. sajandil oli vallikraav juba täidetud ja sellele rajati tänavad. Kuid veel 18. sajandi plaanidel on linnakindlustused osaliselt nähtavad. Linnale oli looduslikuks kaitseks soise ümbrusega Paide jõgi.

    Ringvalli sees kujunes välja tänavavõrk – Pikk, Väike-Aia, Rüütli, Vee, Vainu, Kitsas, Posti ja Pärnu tänav. Pikk tänav viis Tartu-Pihkva maanteele, Pärnu tänav Türi kaudu Pärnu maanteele. Tallinna teele pääses Väike-Aia tänava kaudu endise kitsarööpmelise raudteetrassi sihis. Seega pärineb Paide kesklinna tänavavõrk keskajast.

    17. sajandi lõpul oli Paide ~250 elanikuga väikelinn, mille territoorium jagunes Lossialevikuks (Schlosshackelwerck) ehk Rootsi alevikuks (schwedische Hackelwerk) ja Saksa alevikuks (deubzsche Hackelwerk). Piiriks kahe linnaosa vahel oli vallikraav, mis neid teatud määral ka maastikuliselt eraldas. Ilmselt pärines selline linna jagamine kaheks osaks veel keskajast, mil Lossialevik kuulus Järva foogti ja ning Saksa alevik rae jurisdiktsiooni alla. Lossialeviku nimetamine Rootsi alevikuks on tulnud ilmselt Rootsi garnisoni paiknemisest linnuses. Erinevus kadus alles 18. sajandil.

    PAIDE PÜHA RISTI KIRIK - Arvatakse, et praeguse kiriku kohal asus väike puukirik juba 14. sajandil. Väidetakse, et kui Ivan IV 1572 aastal Paidet ründas, lasid kiriku koos enesega õhku sinna põgenenud linnakodanikud. Ka järgmine kirik, mis ehitati rootsi valitsuse ajal, hävis Põhjasõja lahingute tulemusel tulekahjus aastal 1703. Praeguse kiriku eelkäija valmis aastal 1786, kuid põles hiljem maha. Selle müüridele ehitatigi uus kirik, mis õnnistati sisse 10. oktoobril 1848. Tol korral toimunud ehitustööde käigus asendati algne katuseharjani ulatunud torn kõrgemaks ja barokne tornikiiver asendati terava gooti kiivriga. Torni paigaldati ka ajanäitaja.

    Erinevalt kirikuarhitektuuri traditsioonidest ehitati Paide kiriku torn kiriku lõunaküljele, see on väljakupoolse pikikülje ette. Selles ebatraditsionaalsuses väljendub taotlus siduda väljak ja üksikhoone ansambliks klassitsismi printsiipide järgi.

    Ekskursiooni lõpetamine tornis. Osalejatel soovitatan külastada Püha Risti kirikut.


    www.hong.ee


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein