Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    87 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Paide linnaõigustest

    Paide linnaõigustest ja nende nö äravõtmisest 17. sajandil

    » Paide linnaõigustes...

    Paide 714



    Georg Kelleri vasegravüür u aastast 1610, kujutab Witten Steini piiramist hertsog Carolli ehk tulevase Karl IX poolt, seega tõenäoliselt aastal 1608 (koopia saadetud Antiquariates Gebr. Haas oHG –st)
    Vaata suuremat pilti



    30. septembril 2005 saab täis 714 aastat Paidele linnaõiguste andmisest. Et Paide linn juba 1291. aastal asutati, ei ole aga olnud teada just väga ammusest ajast. See, kui palju vanad linnaprivileegid on paidelastele ajaloos tähendanud ja kui palju on neist abi olnud rasketel aegadel on ka lugu, mis väärib aastapäeval lähemalt rääkimist.


    Linnaõiguste saamine

    75 aastat tagasi tegi professor Paul Johansen Stockholmi Riigiarhiivis ühe olulise leiu, selleks oli Vana-Liivimaa linnale Wittenstein 30. septembril 1291 linnaõiguste andmise kirja 1555. aastal valmistatud koopia. Tegu oli olulise leiuga, kuna see näitas, et Kesk-Eesti väikelinn Paide on saanud linnaõigused oluliselt varem, kui seni arvati. Kuni Johanseni leiuni olid baltisaksa ajaloolase Axel von Gerneti vahendusel teada üksnes 1398. aastal Paidele antud täiendav privileegide tekst, kus ordumeister Wennemar von Brüggerey jättis linnakesele linnaehituse edenemise huvides pooled kohtukuludest; samuti oli teada ka teine privileegide täiendamine 1550. aastal. Neid tekste ei ole uurijatel õnnestunud siiani arhiividest leida.

    1291. aasta üriku 1555. a koopia avaldas aga üht-teist uut Paide linna asutamise kohta. Ilmnes, et linnaõiguste andmist oli tolleaegselt ordumeistrilt Haltilt (kes varem oli olnud Järva foogt) hakanud nõudma Wittensteini kindlustorni ja selle rajatiste ümber rajatud asula elanikud. Halti korraldusel tellisid nad Riiast linnaõiguste ärakirja ja esitasid selle läbivaatamiseks Wittensteini kindluses asuvatele orduhärradele. Riia linnaõiguse eeskujuks võtmine Vana-Liivimaa linnades oli tavaline. Kindluses toimunud nõupidamisel võeti Riia linnaõiguse redaktsioon punkt-punktil läbi ja kohandati see väikesele maalinnale kohasemaks, üriku järgi selliselt, et paremini oleks kaitstud nii linna kui kindluse huvid. Wittensteinile kohandatud Riia linnaõiguse tekst saadeti seejärel Riiga, kus Saksa Ordu esindus Liivimaal selle veelkord läbi vaatas, misjärel see ordumeistri poolt kinnitati ning saadeti kahes eksemplaris – üks linnale, teine kindlusele – Wittensteini tagasi. Linnaõiguste saamine oli ühele keskaegsele asulale väga suur aare. Kahjuks ei ole meil teada, milline oli Paidele kohandatud Riia linnaõiguse redaktsioon, see ei ole säilinud. Kuid kahtlust ei ole selles, et linnakeses asutati koheselt raad, kes tegutses keskaegses raekojas kuni 16. sajandil linna hävitanud Liivi sõjani. Ühe 1591. aasta nimestiku järgi on mainitud, et linna avalikest hoonetest on muuhulgas hävinud raekoda, gildimaja, mõlemad koolid ja hospital. Kahjuks ei tea me praegu midagi nende keskaegsete hoonete täpsest asukohast. Kuna aga on teada, et keskaegse Paide keskväljak asus samas kohas kus praegu (olles ainult natuke väiksem ulatudes põhjaküljes Vee tänava jooneni), siis pole teadaolevat põhjust kahelda, et raekoda ka kuskil selles piirkonnas paiknes.

    Keskaegne Paide oli üks üheksast praeguse Eestimaa alal asunud vanimast linnast. Paistab, et Liivi sõja alguseks oli siin üle 50 maja; nagu kirjutas Arnold Soom: vististi me ei eksi, kui kujutame neid asulaid endale ette kui halli kobarat madalaid puumaju, enamikus õlgaktusega. Kivihoonete kohta keskaegses Paides seni kindlaid andmeid ei ole, välja arvatud muidugi kindlus ja kirikud. Päris kindel näib olevat ka see, et linna ümbritses hiljem bastionite täiendatud linnamüür (nagu kujutatud mh sellele artiklile lisatud Kelleri illustratsioonil). Saadud linnaprivileegide toel, mis kaitses siinset kaubandust, käsitööndust ja linnaehitust, arenes Paide keskajal õitsvaks väikelinnaks.

    Võitlus linnaõiguste pärast

    On teada, et keskaegne Paide linn hävis täielikult Liivi sõjas. Ivan Julma ja tema vägede poolt 1573. aastal toime pandud julmuste hulka kuulus ka vangide elusalt põletamine. Nagu näitavad hilisemad kohtukirjad, olid vene vägede ja nende koosseisus olnud tatari üksuste julmused nii suured, et viisid mitmete seda pealt näinud paidelaste mõistuse.

    Rootsiaegsest Paide linna olukorrast on teinud suurepärase ülevaate ajaloolane A. Soom, millest ka allpool kokkuvõte.

    Sellesama 1591. aasta üriku järgi oli endistest linnakodanikest alles jäänud ainult 6, teised olid kas tapetud, küüditatud Venemaale või kadunud. Kuid see ei tähendanud veel Paide kui linna lõppu. Peale seda, kui rootslased olid 1581. aastal Paide vene vägedelt oma kätte vallutanud, asuti linnakest taas üles ehitama. Johan III andis Paidele 17. septembril 1588 esimese rootsiaegse linnaprivileegide kinnituskirja, mida hiljem, 1613. aasta 18. septembril kinnitas kuningas Gustav Adolf. Mõlemas kirjas leidub, et Paidele antakse Rootsi õigus, mis ilmselt tähendas õigust Rootsi eeskujul asutada omavalitsusorganeid ja kasutada Rootsi seadusi kohtumõistmisel. Selline linnaõiguste kinnitamine andis Paidele võrreldes mitmete teiste Eesti väikelinnadele, mõned olulised eelised. Paide allus sel ajal otse Rootsi riigivõimule ning tema kodanikud andsid oma alluvusevande kuninglikule asehaldurile Tallinnas. Kuna Paide oli saanud sõdades palju kannatada, siis ei olnud siinsed kodanikud siiski võimelised asutama kohe omavalitsusorganeid ega kohut. Ilmselt ei tulnudki Paides kõne alla endisaegse raekorra taastamine vaid selle asemel Rootsi eeskujul lihtsama omavalitsuse korraldamine, mis koosnes linnakodanike poolt valitud ühest linnafoogtist (kelle peamiseks ülesandeks oli kohtumõistmine), kahest vanemast (kohtu kaasistujad) ja kohtuteenrist. Sama kolleegium tegeles ka linna juhtimisega. Nagu nähtub kuberner Philipp Scheidingi poolt Paidele 1639. aastal antud 13 punktist koosnevast Ordungist, oli Paides selline linnavalitsus selleks ajaks moodustatud. Linna õiguslik seisund oli selleks ajaks aga mõnevõrra kõikuma löönud.

    Nimelt, kuna tol ajal tuli üldkehtiva tava järgi iga uue monarhi troonile asudes kõik endiste valitsejate poolt antud õigustekirjad kinnitamiseks esitada, siis tegid seda Paide kodanikud ka peale Gustav Adolfi surma. Nad said aga kuninganna Kristina eestkosteasutuselt 1635. aastal kõrvalepõikleva vastuse, et neil tuleb kinnituse saamisega seni oodata, kuni kuninganna on saanud täisealiseks. Sellises kinnituse edasilükkamises polnud iseenesest midagi iseäralikku ent Paide jaoks osutus see siiski rohkem kui sajaks aastaks probleeme toonud otsuseks. Nimelt oli sel ajal Rootsi riigil tavaks kinkida heldelt vallutatud maavaldusi Rootsi aadlikele ning samuti sõdades silma paistnud väejuhtidele. Rootsi oli Gustav Adolfi juhtimisel edukalt võidelnud Saksamaal protestantide ja katoliiklaste vahelises nn 30. aastases sõjas. Selle ususõja üheks kangelaseks oli kahurväe kindralina (hiljem feldmarssal) osalenud Lennart Tortenson. Seega enne Kristina täisealiseks saamist andis Rootsi riik Tortensoni palvel talle 1635. aastal Mäo mõisa ning 1636. aastal selle juurde ka Paide linna.

    Iseenesest ei olnud ühe linna kinkimine eraisikule tol ajal kuigi ebatavaline, sama saatus tabas ka näiteks Rakveret, Viljandit ja Valgat. Iseasi, kuivõrd ühe privileegidega riigi alluvuses oleva linna kinkimine eraisikule on kooskõlas õiguse ja õigluse põhimõttega. Lisaks, sellise otsuse tulemusel tekkis mõnevõrra segane linnaõiguslik olukord. Tegu ei olnud tegelikult päriselt linnaõiguste kaotamisega nagu tihti lihtsustatult on olukorda kirjeldatud. Linnaõigusi ei võetud Tortensonidele antud donatsioonikirjaga Paide linnalt ära. Muutus aga alluvussuhe – linn ei allunud enam otse riigivõimule vaid mõisnikule, kellele pidi andma ka truudusvande. Samuti oli mõisnikul õigus nüüdsest kehtestada linnale ka oma kasuks sissenõutavaid makse. Ent nagu näha eespoolviidatud 1639. a Ordnungist, ei tähendanud see isegi linna omavalitsusorganite ja kohtu töö lõpetamist. Tegelikult sai Paide linn 27. oktoobril 1653 kuninganna Kristinalt linnaprivileegide kinnituse. Seega Paide linnaõigused ei olnud kaugeltki kadunud, linna Mäo mõisale andmine lihtsalt piiras nende teostamist. Samas, keskajal, mil Wittensteinis asus ordukindlus ja selles üks mõjukamaid orduametnikke, Järvamaa foogt, ei pruukinud samuti sekkumine linna asjaajamisse väga haruldane olla, ehkki 1291. a linnaprivileegid pidid selliseid võimalikke konflikte vähemalt teoreetiliselt reguleerima.
    Linnakese arengu takistuseks Rootsi ajal ei olnud seetõttu mitte formaalne linnaprivileegidest ilmajäämine, millist otsust ei tehtud, vaid korduv linna hävitamine Liivi ja hilisemas Poola-Rootsi sõdades. Selline Rootsi riigi helde läänistuspoliitika, kui läänihärrale anti omandiks üks linn, ei olnud iseenesest mõeldud väikelinnade arengu takistamiseks. Hoolas läänihärrast mõisnik võis hoopiski paljukannatanud linna arengule palju kaasa aidata, soodustada selle taasasustamist ja ülesehitamist. Tegelikkuses võis see mõnikord väikelinnale kasulikuks osutuda isegi rohkem, kui Rootsi riik seda vajalikuks pidas. Kuna Rootsi riigi majanduspoliitika soosis kaubanduse ja käsitöö arengut Tallinnas ja takistas väikelinnades, sh Paides, siis tagas hea läänihärra kaitse tegelikult ka käsitöö ja kaubanduse mingilgi määral edenemise sellises väikelinnas. Samas lõi selline linnade läänistamine muidugi ka ohu, et Baltimaades pärisorjusliku korraga harjunud mõisnikud võisid hakata oma võimu kuritarvatama ka linnakodanike suhtes. Õnneks ei juhtunud Paide jaoks seda halvemat Tortensonide ajal. Lennart ja hiljem tema poeg Anders Tortenson ei kasutanud oma õigusi täiendavate maksude kehtestamiseks. Tegelikult ei olnud Paide kodanikel oma läänihärraga ilmselt mingeid probleeme kuni ajani, mil mõis 1669. aastal järgmisele omanikule müüdi. Tortensonid olid Paide jaoks õiglased ja heatahtlikud läänihärrad.

    Olukord muutus aga siis, kui Mäo mõisa omandas 1670. aastal Hans von Fersen. Uus läänihärra asus arvatavasti kohe oma õigusi täiel määral teostama, sh uusi makse kehtestama, mõningaid linnakodanike maavaldusi enda omadega liitma ja vastuhakkajaid karistama ilmselt üsna sarnaselt talle seni allunud pärisorjadest talupoegadega. Me teame seda sellest, et 1672. aastal olid Paide kodanikud sunnitud kaebusega pöörduma kuberner Bengt Horni poole, kes sel aastal otsustas, et Ferseni maksunõuded on vormiliselt täiesti õiguspärased, kuna Tortensonid olid lihtsalt vabatahtlikult olnud sellistest nõuetest varem loobunud. Samas otsustati, et ehkki omanikuta krundid võivad minna Fersenile, ei ole tal mingit õigust linnakodanikele kuuluvatele kruntidele. Kodanikuks vastuvõtmiseks oli aga vaja läänihärra nõusolekut. Muuhulgas oli linnakodanikuks saamise eeltingimuseks käsitöölise kutse (ja loomulikult päritolu – linnakodanikuks ei võinud saada eestlased).
    Umbes 10 aastat ei toimunud enam Paide kodanike ja Mäo mõisniku vahel vaidlusi. Ilmselt tõmbus von Fersen oma õiguste jõustamisel veidi tagasi.

    Muutus saabus 1683. aastal mil Hans von Fersen suri, sest tema lese (sündinud von Tiesenhauseni) arusaamad oma linnakodanikest alamate õigustest sarnanesid nendega, mis Baltimaades valitsesid mõisahärra ja talupoegade vahel. Siit sai alguse tõsine kohtuprotsess, kus Paide linnakodanike õigusi kaitses suurel määral just see, et neil oli kinnitus varasematele linnaprivileegidele sh Rootsi monarhide kinnituskirjad selle kohta, et neile kuulub Rootsi linnaõigus. Vaidluse sisuks olid Ferseni poolt nõutavad uued maksud (krundimaks, kümnis põllu- ja heinasaagist ja aktsiis õlle pruulimisest) ning maksuvõlgade katteks vilja, kariloomade, maatükkide ja isegi majade võtmine. Mõnedel juhtudel oli lausa linnakodanike uusi ehitisi maha kistud. Sel teel vabaks tehtud kruntidele oli proua Fersen paigutanud vaatamata kodanike protestidele võõraid, sh Mäo mõisa aladelt pärit isikuid, kellele ta seadusevastaselt andis kodanikuõigused, lubades neid tegeleda käsitöö ja kaubandusega. Samuti sekkus ta linna kohtupidamisse.

    Rootsi linnaõiguse kohaselt pöördusid Paide kodanikud 1685. aastal Tallinna Linnusekohtusse. Et saada endale soodsamat otsust, üritas proua Fersen protsessi üle viia Eestimaa aadli mõju all seisvasse Ülemmaakohtusse. Seda ei lubanud aga selleaegne Eestimaa kindralkuberner Axel De la Gardie ning seda just põhjusel, et Paidel olid kinnitatud linnaprivileegid, mis andsid õiguse sellistes küsimustes teiste Rootsi linnade sarnaselt saada kaitset riigilt, antud juhul Tallinna Linnusekohtu kaudu. Et kodudest väljatõstetud kodanikud vajasid kiiret kaitset, saatis De la Gardie Paidesse uurimiskomisjoni ning saatis 1688 ja 1689 von Fersenile kirjad, milles käskis kõik kaevatud toimingud peatada kuni asja lõpliku otsustamiseni. Proua Fersen jättis aga sellised kindralkuberneri korraldused täitmata, mistõttu meeleheitel linnakodanikel ei jäänud üle muud kui saata saatkonna De la Gardie juurde Tallinna. Saatkonda kuulusid muide nimetuse poolest ka kaks “vanemat”, mis viitab, et Paides võisid endiselt tegutseda valitud omavalitsusorganid. Et De la Gardie oli läinud Stockholmi, järgnes sinna ka Paide saadik Cristoff Negelin, esitades linnakodanike kaebuse kuninglikule kantseleile. Proua Ferseni visadus on märkimisväärne, sest ta üritas Stockholmi saabunud Paide saadikut Cristoff Negelini nö diskvalifitseerida, väites, et tegu on lihtsalt ühe allumatu linnakodanikuga, keda teised (tegelikult tema enda poolt ebaseaduslikult kodanikuks seatud alamad) ei toeta.
    Ent De la Gardie 28. mai 1689. aasta otsusega jäeti kõik Ferseni vastuväited rahuldamata. Kindralkuberner otsustas, et Paide kodanikele tuleb kõik äravõetud vara tagastada ning et vaidluse all olevate maksude sissenõudmine tuleb kuni kohtuotsuseni peatada. Paidesse saadeti otsuse täitmise jälgmiseks Tallinna Linnusekohtust ka kaks assessorit.

    Vahepeal oli aga Rootsi kuningriigis käivitunud nn mõisate reduktsioon. Laiemas mõttes oli tegu 1672. aastal troonile tulnud Karl XI poolt läbiviidud kuningavõimu laiendamise vahenditega. Maade kinkimise ehk läänistamise ja ebaõnnestunud sõdade tulemusel oli riigikassa viletsas seisus. Nii otsustatigi mõisad riigile tagasi võtta ning anda need valdavalt senistele mõisaomanikele rendile. Mäo mõisa reduktsiooni aeg jõudis kätte 1689. aasta novembris. Mõis anti Fersenile tagasi rendile, rendileping hõlmas ka Paide linna. See oli paidelastele ebameeldivaks üllatuseks, sest ilmselt loodeti reduktsiooniprotsessi kaudu Mäo mõisa alt täielikult vabaneda. Paide linnakodanike visadust ja kindlat toetumist vanadele linnaprivileegidele tuleb imetleda, sest nad saatsid taas oma saadikud Stockholmi, paludes eelmise monarhi Katarina poolt 1653. aastal kinnitatud linnaõiguste kinnitamist Karl XI poolt. Privileegide kinnitus saadi Karl XI-lt 20. mail 1690. Selle alusel jätkasid paidelased oma sajandeid vanade ja seaduslike õiguste eest võitlemist, mille tulemusel 1696. aastal sai Eestimaa kindralkuberner Stockholmist korralduse Paide linn proua Ferseniga sõlmitud rendilepingust välja arvata ja kodanikega erileping sõlmida. Proua Fersen ei loobunud ka nüüd püüetest Paidet oma mõjuvõimu alla tagasi saada. Ta pöördus apellatsiooniga Stockholmi Õuekohtu poole, ent sellel ei olnud tagajärgi. Veel 1701. aastal andis Karl XII Paide kodanike palvel Laiuse laagrist De la Gardiele korralduse paidelasi proua Ferseni intriigide eest kaitsta. Seega oli Rootsi ajal paidelasi saatnud kokkuvõttes edu – visalt esitatud taotluste alusel kinnitatud linnaõiguste põhjal võideti ennast lõpuks vabaks mõisa ülemvõimust. Kahjuks ei saanud linn võitu aga kaua nautida.

    Järgnev Põhjasõda tõi taas suuri muutusi. Aastal 1703 põletati Paide Vene ratsaväe hävitusretke käigus taas maani maha. Balti aadli poolehoiu võitmiseks tagastas Vene keiser äravõetud mõisad, koos nende juurde kuulunud valdustega. 18. sajandil Paide kodanike ja Mäo mõisa vaidlused jätkusid, seekord koguni Vene senatini välja. Vene riigis ei saatnud paidelasi aga enam edu. Linnaõiguste kinnitamine leidis aset hoopis sõltumata paidelaste võitlusest ootamatult alles 1783. aastal seoses keisrinna Katarina II kubermangureformiga, millega Paide, nagu ka mitmed teised Eesti linnad, nimetati kreisilinnaks. Paide omavalitsusorganid moodustati uuesti alles 1879. aastal, uue 1870. aasta linnaseaduse alusel. Järgmised u 40 aastat olid linn arengus taas väga edukad, seda eriti linnapea Brasche valitsemisperioodil. Linnaõiguste kehtimises pole nüüd enam kahtlust olnud.

    Paide linnaõigused on seega Eesti ühed vanimad. Paidelased on aegade kestel nende nimel ja eest visalt võidelnud. Vanad linnaprivileegid on linna arengut toetanud ja linnakodanikke välja aidanud väga rasketest aegadest. Linnal on olnud paremaid aegu ja ka selliseid, mis on andnud põhjust rahulolematuseks, kuid aastasadade tagant on meie jaoks igatahes säilitatud midagi olulist, mille üle tasub linna 714. aastapäeval headmeelt tunda.

    Kasutatud: A. Soom, "Mälestusi ja artikleid", Eesti Ajalooarhiiv Tartu, 1996


    Rootsi Riigiarhiivis (Livonica I:42) asuv, 1555. aastal tehtud koopia 30. sept 1291. a linnaõiguste andmise ürikust, saadetud Ühendusele Rootsi Riigiarhiivist:



    Vaata suuremat pilti




    Vaata suuremat pilti



    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein