Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    80 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    90 aastane Paide ajaloo raamat

    R. Viidalepa artikkel "Võitlevas Sõnas"

    » R. Viidalepa artikk...

    “90 aastane Paide ajaloo raamat”




    4. juuli 1985 “Võitlev Sõna”
    Richard Viidalepp




    Hiljuti võis “Võitlevast Sõnast” lugeda, et läheneb Paide linna 700. Juubel. Kavatsetakse välja anda fotoalbum ja brošüür linna ajaloost. Sel puhul on sobiv meenutada mõnd varasemat linna juubeli tähistamist ning siis avaldatud väljaandeid.

    Juhtumisi on nende ridade kirjutaja kätte sattunud tagasihoidlik brošüür, mis nägi trükivalgust 90 aastat tagasi Paide linnas. Raamatukese tiitlilt võib tollases kirjaviisis lugeda:

    MÕNDA PAIDE LINNA AJALUOST
    Axel von Gerneti kõne, peetud Paides
    1892. a. 24. augusti k.p. Eestistanud Jah. Rand Paide
    lossivaremete heaks.
    Paides
    Trükitud A. Seidelbergi juures.


    Brošüüris on 32 lehekülge, hind 20 kopikat. Tiitlil puudub ilmumisaasta. Et aga tiitli tagaküljele on märgitud tsensori luba 29. märtsil 1894, siis on põhjust arvata, et väljaanne ilmuski sel aastal.

    “Üks väga rõõmustav nähtus on see, et meie kodumaal ikka enam ja enam osavõtmist tema ajaloo ja muististe mälestussammaste kohta hakatakse avaldama. Ning miks siis mitte! Kas ei või meie kodumaa mitte ühe tähtsa mineviku peale tagasi silmata? Või on tal vähe tähtsust Euroopa ning see üleüldise ajaluo kirjanduses? Et nüüd ka meie linnakses ajaluolikud tähtsused ümberkaudsele rahvale tuttavaks saaksivad, selle pärast avaldati mulle soovi Paide linna ja lossi alguse ja pärastise edenemise üle ühte lühikest kirjeldust anda, mida ma ka hea meelega teen.”

    Nagu näha, oli autor meeleldi valmis Paide ajaloost kirjutama. Aga kes ta siis ise oli? Teatmeteosest selgub, et Axel von Gernet põlvnes Eestimaalt, oli baltisaksa ajaloolane. Ta sündis Hageri kihelkonnas Salutaguse mõisas. Ajalugu õppis Tartu Ülikoolis, täiendamas käis end välismaal. 1892. aastast alates töötas A. Gernet Peterburi senatis ja muudes asutustes ning avaldas uurimusi Baltimaade vanemast ajaloost. Tema töid ilmus ka Tartus Õpetatud Eesti Seltsi väljaannetes, teda refereeriti eestikeelses ajakirjanduses.

    Kõnealuses raamatus meenutab A. Gernet, et juba aastal 1865 on Paide linnas ”pisukese seltsi (kohalike sakslaste – autori märkus) keskel minevikulisi sündmusi armsat meelde tuletatades” tähistatud linna 600aastast iganemist.

    Tookord võeti aluseks aasta 1265, millega seotakse Paide lossi ehitamise alguse. Ajaarvestus on ilmselt ekslik, sest lossiehitamine ei tähenda veel linna tekkimist.

    Paide linna asutamisürik on teada aastast 1291, mis on ärakirjana säilinud Stokholmi Riigiarhiivis. Ürik on ladinakeelne. Tallinna linnaarhiivi juhataja Paul Johanses avastas selle 1930. aastal ning trükkis koos tõlkega Õpetatud Eesti Seltsi 100. aastapäeva puhul ilmunud koguteoses “Liber saecularis” (Tartus 1938, lk 201-208).

    Edasi mõned väljavõtted A. von Gerneti brošüürist. Kuidas Paide lossis elati, kirjutas ta:

    ”Orduvennaksed rajasivad endi eluviisi kõvasti “eeskirjade” peale: pool-munkadena ja pool-rüütlitena olivad nad tõotust mööda kohustatud üksikut elu, sõnakuulmist, vaesust ja uskmatute vastu võitlemist alal hoidma. Kus täna tuuled ja tormid läbi võigaste varemete kohisevad, seal helises ennemuiste kella hääl, mahedalt palvele kutsudes; kus täna hakid enestele pesasid punuvad, seal rändasivad need imelikud meestekujud, ja kus me täna jalutajaid leiame, seal sammus muistsel ajal rüütel oma vaskkübara ja valge mantli all, musta risti hoides … “

    Kaugemast minevikust kirjutades põimuvad faktid sagelis muistendite ja kuulujuttudega. On meenutatud, et kunagi olevat Paide olnud Mäo mõisniku alluvuses. A. Gernet kirjutab:

    ”Kuida pärastised kodanikud Mäomõisa õiguste kohta mõtlesivad, seda näeme meie ühest jutust, mis veel praegu rahva keskel liikumas on, ehk teda küll keegi täiesti tõeks ei tunnista. Seal räägitakse: Paide kodanikkude abikaasad olivad pidanud Mäomõisale ketrust tegema; kui nad kord sarnasele põlastatud kohusele olla vastu pannud ja kedratud linad turu peal ära põletanud, siis lasknud Mäomõis trahvina turuplatsi üles künda ja kartuhvlid maha panna.”

    Paide sai palju kannatada sõdade ja röövkäikude läbi, kuid tuli ette ka pikemaid rahuaegu.

    ”Sedamööda oli hulk talupoegi, kes oma rahad ja maksud Paide tõivad ning teo ja orjuse Mäo ja Albu mõisades tegivad. Järvamaa pind on viljaline, ja sellest siis tuligi, et orduvennakste sissetulekud ülisuured olivad, nii suured, et nad igal aastal kahe vaese komturei heaks Kuuramaale, Goldingisse ja Windausse, hea summa raha ohverdasivad. Paide ametikohte ihaldaks igamees, sest sealne Vogt oli Saksa ordu kuulsam liige. Kaelas kandis ta kuldketti, mitu naela raske, mille pärast ametivennad tema vastu peaaegu kadedust avaldasivad. Praegugi on rahva suus jutt, et seesama kett kusagil varemete keskel maa sees olla. Ahned varaotsijad leidsivad 1841. aastal küll ühe kastikese Rootsi rahadega, aga kett ei tulnud nähtavale.”

    Paide raskusi tekkis Paidel sellest, et linn oli allutatud Mäo mõisale, et linna kodanikud pidid mõisale truudust vanduma. Mõisnik oli kohtunik ja omavolilised karistused olid sagedased. Mõisnik olevat isegi mõisa müünud maha tükkis Paide linnaga (!). See on väga segane lugu ja kestis sajandeid.

    Mäo mõisa ülemvalitsuse alt vabanes linn 1783. aastal. Selle koha ütleb A. von Gernet:

    ”Mitte selle pärast ei saadetud seda toime, et sarnasel teel kõrgema haridusjärje peale jõudnud kodanikka alatust seisukorrast vabastada, vaid nii oli selleaegse Veneriigi tahtmine: valitsusviis pidi igal pool ühekujuliseks muudetud saama. Ning keisrinna Katarina II andis siis linnale paari kirjutatud sõnakesega priiuse, mida Paidelased ise terve aastasaja jooksul kestnud raske raske võitlemise läbi ei olnud jaksanud kätte saada.”

    Kui ka nüüd, 700. juubeli puhul, mõni eesti ajaloolane kirjutaks Paide ajaloost lühikese kokkuvõtte, oleks see tervitatav.

    Oma mälestustes lisan, et veel 70 aastat tagasi (näiteks 1915. aasta paiku) oli selgesti näha tee Paide ja Mäo mõisa vahel. Tõeline tee see muidugi polnud, küll aga vahepealseist lepikuist ja metsatukkadest otsejoones läbi raiutud rada ehk siht, mis läks Vallitorni kohalt joonelt mõisa poole. Rada oli näha juba Vallimäe nurgalt. Eriti ilmekalt Vallitorni ülemiselt korruselt. Millal ja miks niisugune rada raiuti, sellele ma pole seletust leidnud.

    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein