Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    4 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Helju Jüssi mälestused

    HJ 6. osa

    » 
    » HJ 1. osa
    » HJ 2. osa
    » HJ 3. osa
    » HJ 4. osa
    » HJ 5. osa
    » HJ 6. osa

    “Lapsepõlvest, koolist, ajakirjanikuteest ja elust üldse

    Helju Jüssi
    ilmunud Järva Teatajas

    Paidest on sirgunud nimekaid inimesi

    Minust kaks aastat ees oli Ago Vilo, kah tuntud nimi, geoloog ja väliskommentaator. Tema oli juba keskkooli ajal väga aktiivne, tegi kõike ja jõudis kõike, lõpetas medaliga ja andis meie koolielule jumet.

    Maalikunstnik Raivo Korstnik ja graafik Harald Eelmaa õppisid ka Paide keskkoolis.
    Eelmaad mäletan ikka käimas, uisud üle õla. Kui ikka vähegi talve oli, siis tehti linna mitu liuvälja, kõige parem oli tööstuskooli õue peal. Igaüks pani endale uisud alla.
    Ma ei tea, kuidas nüüd on, pole talve, pole uiske, ei käida enam. Rohkem rulluiskudele üle mindud. Aga tookord oli uisutamine vahva seltskondlik tegevus, mis talveõhtuid sisustas.

    Üks kurikuulus mees oli omal ajal Paides Matskevitš, omamoodi ullike, keda tüdrukud pelgasid.
    Teda nähes läksime teisele poole tänavat, et ei tea, mida hullu ta ette võtab või kuidas meid ehmatab.
    Niisugune naljakas mees oli, pani käe kaenla alla ja hakkas mingit kujutletavat pasunat törtsutama, veidi õudne, aga natuke põnev oli ka.

    Linnapildis tundsime nägupidi muidugi lugupeetud arste doktor Brauni, Tõnuristi, Sõpra.

    Paide kultuurimaastikku rikastasid veel vennad Streblovid, kes kuulusid vene intelligentsi hulka, üks vendadest oli kunstnik.
    Pikakasvulised ja kõhnad, jäid nad omanäolistena silma. Küllap Igor Severjani moodi: Eestisse jäänud ja Eestiga seotud.


    Valitses veel varasema aja mõju

    Aga 50ndad aastad oli üleüledse selline periood, kus oli veel vana mõju, aga uut ei olnud ka veel, see kommunismi pool polnud veel nii tugevalt sisse juurdunud.
    Ka Paide linn oli veel ilma uusrajoonideta. Enamasti väikesed puumajakesed, maja majas kinni. Ju tolleaegne Paide oli suurem provints kui praegu, aga õppimistahe oli olemas ja valgusesäde hõõgus.

    Mäletan veel, et meile, keskkooliplikadele oli silmarõõmuks, kui Paidesse saadeti kaks grusiinidest arsti, üks oli Demetrašvili ja teine Balavadze. Nad oli hästi tõmmud lõunamaa pojad, paistsid linnavahel hästi silma.
    Demetrašvili oli meil kooliarst ja hiljem, tal olid niisugused kenad sähvivad tumedad silmad. Nii et seda rahvaste sõprust sel ajal arendati küll. Aga ma ei mäleta, et eriliset sundpropagandat oleks olnud.


    Paidest on pärit mitmeid nimekaid ja tuntud inimesi, nende hulgas ka maalikunstnik Raivo Korstnik


    Raivo Korstniku 1959. aastal valminud õlimaal “Merele”.

    Muidugi komsomoli astumist mäletan väga, sest see oli kibe värk. Kaheksandas klassis öeldi, et nüüd on vaja astuda ja kõik. Komsorg oli meil Valde Roosmaa, hilisem partei- ja riigitegelane.


    Kooli komsorg oli Valde Roosma, kellest sai hiljem EKP Paide rajoonikomitee sekretär, suur partei- ja riigitegelane. Fotol on ta oma töölaua taga 1965. aastal

    Ütlesin Ruudu Aimlale, et saage minust aru, mina ei astu. No miks te ei astu? Mina ütlesin: poliitilistel põhjustel. Mul oli isa Siberis ja vend metsas, see oli mulle tõesti karm aeg.

    Ma ei hakka eraldi jutustama neid hirmusid. Mul oli sõna otseses mõttes hirmukompleks, sest Paide oli nii väike linn ja see julgeolekumaja oli sealsamas Tallinna tänaval.


    Julgeolekumaja (praegune politseimaja) asus kohe kesklinnas, Tallinna tänava ääres. Elasime pidevas hirmus

    Ma olin nii rumal, et kartsin peaaegu miilitsat ka. Arvasin, et ta tuleb järele ja küsib: “Tüdruk, ütle kus on su vend või su ema?”
    Ema varjas ka end, sest mu vend oli metsas. Ta ei julgenud välja tulla, arvas, et tema kaudu tahetakse venna jälile saada.


    Elada tuli pidevas hirmus

    Oh seda hirmu, mida me omal ajal tundsime.
    Ükskord Tallinnas, kui oma laps juba koolis käis, kutsuti lapsevanemad klassi vestlusõhtule, et las iga lapsevanem räägib midagi oma koolipõlvest, mis mõttes erines vanemate kooliaeg laste omast. See oli kaheksakümnendate aastate lõpu poole.

    Ma püüdsin seal rääkida oma kooliaegsetest hirmudest ja sellest, kuidas me Stalini surma järel sünnipäeva pidasime … Mulle tundus, et need uue aja lapsed ei saanud neist hirmudest tuhkagi aru.

    Ega mina ei olnud üksi oma klassis, kellel oli isa Siberis, aga sellest omavahel ei räägitud. Ja siis Ruudu Aimla ütleski mulle: “Sa tüdruk, ole vait, pea suu kinni!”

    Tagantjärgi võib ju öelda, et see oli nahahoidmine, aga mis sest head oleks tulnud, kui lapsed oleksid läinud lehvitama, et ei, me ei astu komsomoli poliitilistel põhjustel, me ei näe võimalust.
    Oli ju viiekümnes või viiekümne esimene aasta, väga hell aeg ja avalik lapsemeelne või organiseerimata vastupanu võrdus enesehävitamisega.
    Võibolla oli tõesti mõttekam hoopis püüda kasutada õppimisvõimalusi ja samas võimalikult ausaks jääda. Valetada ja varjata, aga samas oma lapsepõlvemälestustele ja vanemate omaaegsetele püüdlustele truuks jääda … Raske ülesanne, mis mürgitas mu noorusaega.

    Pimedalt me uue korraga kaasa ei läinud, sest me ikka veel mälestasime, mis oli olnud, olime ka ise eestiaegsed.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein