Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    4 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Helju Jüssi mälestused

    HJ 2. osa

    » 
    » HJ 1. osa
    » HJ 2. osa
    » HJ 3. osa
    » HJ 4. osa
    » HJ 5. osa
    » HJ 6. osa

    “Lapsepõlvest, koolist, ajakirjanikuteest ja elust üldse

    Helju Jüssi


    Aga nüüd õpetajatest. Iga õpetajaga käisid kaasas omad legendid. Neid pole nii palju aastaid meelde tuletatud, et hakkavad ununema.


    Posti tänava koolimaja oli armas punast värvi maja, millel olid gloobused katusekarniisil ja kased kasvasid sissekäigu ees.


    Õpetajatest püsib tänaseni mitmeid legende

    Minu esimene klassijuhataja Paides oli Hilda Laissaaar. Tema oli meie võimelimisõpetaja ja minu meelest samuti väga hea kombeõpetaja. Üldse väga ontlik naisterahvas, kui tagantjärele mõelda.

    Ta oli alati nii esinduslik, rühikas. Ma tõmban praegugi õlad tahapoole ja selja sirgeks, kui ma selle peale mõtlen, ei sobi ju niimoodi kössis istuda.

    Tagantjärele ei oska öelda, kui vana ta võis olla, kuueteistkümneaastasele on juba kahekümnenegi vana. Ta võis olla alla neljakümne, võibolla nooremgi. Igatahes väga rühikas, kena daam.

    Tema siis selgitas meile, mis sobib ja mis ei sobi. Võib-olla oleks meile sportlik võimlemine rohkem meeldinud, tema tegi nagu iluvõimlemise moodi.

    Ta oli niisugusest koolkonnast. Me vahel ütlesime, et nüüd tuleb Laissaare tund, läheme supilaineid tegema.

    Lainetused pidid algama varbaotsast ja jõudma juukseotsteni välja. Kui vahel meelde tuleb, ajan nüüdki selja sirgu ja nägu läheb iseenesest rõõmsamaks.

    Ta õpetas muudki, aga see ei olnud mingi eraldi loeng, mida peeti klassijuhatajatundides. Kogu aeg lihvis ta meid – tüdrukuid.

    Meil oli algul tüdrukute klass, kümnendas ja üheteistkümnendas olid juba poisid-tüdrukud segamini.


    Benita Aimla oli väga südamlik õpetaja

    Nüüd läheb mu mõte matemaatika peale. Ma olen eluaeg väga vilets matemaatika oskaja olnud, aga matemaatikaõpetaja Benita Aimla isikuga on seotud eriliselt soojad mälestused.

    Tema oli hästi mõnus inimene ja kui see matemaatika ka ei läinud mõnele hästi pähe, siis tema ei pannud seda pahaks. Ta oskas nii olla, et ta ei riivanud sellepärast kellegi inimväärikust.

    On ju küll õpetajaid, kes siis, kui õpilane ei oska tema ainet, hakkavad teda kuidagi nagu näägutama. See on kõige hullem.

    Benita Aimla oli väga südamlik inimene, tema pilgu soojus on praegugi veel meeles. Ja tänu temale läheb peast arvutamine ka kiiresti.

    Tema abikaasa Ruudu, meie direktor, tema oli teistmoodi. Ruudu armastas meid natuke narritada, aga seegi oli heatahtlik. Minu onutütar lõpetas enne mind keskkooli, ta oli kena kastanpruunide juustega tüdruk ja tema eesnimi oli Lonni. Lonni Martins.

    Ja siis Ruudu Aimla kutsus mind ajalootunnis vastama, et noh, Lortinsi Manni, tule nüüd sina vastama. Ta siis vahetas silpe veel ja nimetas mind ka Lonniks: Martinsi Lonni ehk Lortinsi Manni. See oli meie omavaheline nali, sest teised ju mu onutütart ei teadnud.

    Ühesõnaga, Ruudu Aimla ei püüdnud olla üliväärikas, ta julges teha igasugust nalja ja trikke klassi ees, vehkis seal oma kaardikepiga, ja pani selle mõnikord – pauh! – su ette pinigile.


    Tagasi ajaloo artiklite juurde


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein