Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    48 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Carl Hermann Hesse

    CHH elu ja tegevus Paides

    » CHH elu ja tegevus ...

    Carl Hermann Hesse sündis 16. veebruaril 1802.a.

    Kultuuriloos jõutakse temani Nobeli preemia laureaadi Hermann Hesse esivanemaid uurides, nimelt on C.H. Hesse kirjanik ja luuletaja isapoolne vanaisa. Paide linnas ja ümbruskonnas tunti ja tunnustati teda juba kaua aega enne pojapoja kuulsakssaamist, sest C.H. Hesse oli siin maakonnaarstiks ja elas Paides suurema osa oma elust.



    Carl Hermann Hesse sündis Tartus 1802.a. 16.veebruaril, õppis Tartu Ülikoolis 1821-1826 arstiks ja 1833-1885 töötas Paides ja Järvamaal maakonnaarstina. Kuidas elas ja töötas dr.Hesse?

    Värvika pildi sellest saame lugedes baltisaksa laulja, laulupedagoog ja kirjanik Monika Hunniuse mälestusteraamatut "Minu onu Hermann". Alljärgnev jutt ongi saadud M. Hunniuse raamatu C.H. Hesse kohta käivatest lõikudest.

    Paide on väikelinn Eestimaal väikeste puumajade ja halvasti sillutatud tänavatega, rohtukasvanud turuväljaku, paljude aedade ning armsa külatüüpi ümbrusega. Linnakesest, mida kaunistavad suurejoonelised ordurüütlite ajast pärit varemed, voolab mööda Paide jõgi. Ühel linna tänavaist asus vana maakonnatohtri maja. Maja oli madal, kõrge kivikatusega, kollase õlivärviga võõbatud seinte ja valgete aknalaudadega. Lai madal kivitrepp viis tänavalt majja. Hoone oli pikliku kujuga, avar ja suure verandaga. Katus toetus valgetele puusammastele ning seda varjas hiigelsuur kastanipuu. Saal oli suur ja madal, laes paistsid talad. Ruumis olid rasked triibulise katteriidega diivanid ja leentoolid, nurgas seisis hiigelsuur nurgadiivan, selle kõrval vanamoodne tahvelklaver. Akna all, mis oli täis õitsvaid lilli, oli tädi Adele õmbluslaud. Sellel lebas alati mõni kaunis käsitöö. Seintel rippusid antiiksed peeglid ja kallihinnalised maalid tumenenud kuldraamides. Saalist sai minna Jenny kahte väikesesse tuppa. Aknaid katsid valged kardinad. Tubades olid vanad mahagonlauad, kummutid ja imepisike sohva. Koridori lõpus asusid võõrastetoad pehmete kõrgete sulgkotte täis kuhjatud vooditega, millel külaliste auks uhkeldamas ilusaimad lapitekid. Mahagonvoodite ees olid lillelised sirmid.

    Tollase elu keskpunktiks oli ja jäi onu Hermann. Teda peeti omapäraseks ja ta oli seda. Kasvult mitte väga suur, elavaloomuline, tugeva ja liikuva kerega. Temas oli sädet. Ilusat nägu raamisid hõbevalged lokid ja sealt vaatasid vastu läbitungiva pilguga naervad silmad. Kõige meelsamini töötas onu Hermann aias. Onu Hermanni iseloomustas rõõmsameelsus, üliõpilaslik ülemeelikus ja kaasakiskuv huumorimeel, mis tulid ka kiriklikel koosolemistel esile ja mis pahandasid väga vagatsejaid. Onu Hermann oli teoinimene, ilma pikemalt mõtlemata pani ta käe küge, kus aga sai aidata. Nii mõnigi kord tuli ta visiitidelt - ta oli maakonnatohter - tagasi haigega vankris. "Me peame ta terveks ravima", sõnas ta oma perele, "ta on pere toitja. Kodus ei ole tal võimalik ennast ravida, surra ta aga ei tohi, see ei tule kõne allagi!" Talle oli ükskõik, kas haigus oli nakkav, põetamine raske või kerge. Onu Hermann oli tihti jämegi, teda ärritasid seltskondlikud kombed."Mis see siis olgu, kniks siin ja kummardus seal! Ma olen doktor Hesse Paidest, ja see on kõik!" Ükskord jõudis ta visiidilt tagasi lõuna ajaks. Lauale oli tõstetud suur aurav supitirin. Kui söögipalve oli loetud, tõusis onu püsti, võttis supitirina ja astus sellega toast välja. Uksel pöördus ta ringi ja kohmas keeletuks jäänud perekonnale: "Täna peate rahulduma ühe käiguga." Ta kandis aurava tirina üle tänava oma vaeste patsientide majja.

    Haigetega käitus onu tihti väga kategooriliselt, ta ei teinud pikka juttu ja haiged pidid pimesi kuuletuma. Just talupoegadega suhtles ta kirjeldamatu originaalsusega. Kuna tal oli alati kiire ning ta oli loomult äge, juhtus, et ta mõnel talumehel vale hamba välja tõmbas. Kui tohter Hesse oma eksimust märkas, surus ta patsiendi hädakisast hoolimata tooli tagasi ning tõmbas vaatamata metsikule vastupanule ka teise hamba välja. Ühele külamehele, kes ei lasknud end läbi vaadata, virutas ta tugeva kõrvakiilu." Kas sa nüüd kuulad mind, mu poeg?" küsis ta selle peale äärmiselt leebelt ja talumees püsis rahulikult paigal nagu lambatall. Ta oli särav kirurg, ta tegi julgelt ka kõige primitiivsemates oludes operatsioone. Uutest teaduslikest avastustest doktor Hesse eriti ei hoolinud. "Ma olen külatohter, mitte mingi õpetatud tähtis nina!" teatas ta rõõmsalt. "Mida olen õppinud, seda jätkub mulle veel kauaks ajaks."

    Oma välimusest hoolis doktor Hesse vähe. Näiteks ei kandnud ta naise kurvastuseks kunagi lipsu. Aegamööda loobus ta isegi kraedest, kuna need takistasid teda aiatöödel. Kui onu ostis heeringa, siis tõi ta selle paberisse mässimata koju, pöidla ja nimetissõrmega kala peast kinni hoides. Onu Hermann ei tundnud jälestust ega õudu. Kreisitohtrina pidi ta leitud surnukehade puhul tegema kindlaks surma põhjuse. Nii juhtus, et talvel toodi majja väikeste laste surnukehasid. Uurimiseks pidi kõvakskülmunud koolnu kõigepealt üles sulatama. Selleks pani ta laiba sooja ahju najale püsti. Öövaikuses oli kuulda lartsatust, kui väike surnu üles sulas ja ahju kõrvale kokku kukkus. Kui keegi meist julges seepeale õudustundest rääkida, siis ägestus onu väga. Ta ei saanud sellest aru.


    Carl Hermann Hessel oli suur perekond. Kuramaalt tõi ta kaasa esimese abikaasa Janette Agnese Lassi (1807-1851), kellega sündis peresse kuus last, neist viies oli poeg Carl Otto Johannes. Tema ongi Nobeli preemia laureaadi kirjanik Hermann Hesse isa.

    Pärast Janette Agnese äkilist surma reisis C.H.Hesse Riiga, kus kosis kadunud naise õetütre Lina Mülleri. Nende õnnelik kooselu oli üürike. Lina sünnitas kaks last, kuid suri ise päev peale poeg Carl Hermann Benjamini sündi. 1855.a. abiellus dr.Hesse kolmandat korda - Cristine Adele von Berg oli õpetajanna Saaremaalt. Kolm sündinud last tõid vana mehe ellu veel palju rõõmu. Adele Hesse oli emaks ka mehe varasematele lastele. M.Hunniuse mälestusteraamatus ongi tema dr.Hesse kõrval perenaiseks.

    8.nov.1896.aastal suri Carl Hermann Hesse kõrges vanuses. Paide Reopalu kalmistul on võimalik austust avaldada kunagisele legendaarsele maakonnaarstile ja tema pereliikmetele.

    Allikas: Järvamaa infoportaal

    Lisaks: Hessede perekonna mälestustahvel Paides

    Vt ka: Raamat C.H.Hessest


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein