Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    5 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järwa maa ajaloust

    Liivi sõda

    » Muinasaeg
    » Orduaeg ja Liivi sõ...
    » Liivi sõda
    » Kreisilinn Paide

    Kodu-maalt Nr. 9.


    Järwa
    maa


    ja


    Paide
    lossi ja linna aja loust


    Wälja annud


    J. Jung.


    Tartus, 1879.


    Trükitud H. Laakmanni
    kulu ja kirjadega



    Ommeti tuli aastal 1572 kõige raskem nuhtlus neile kaela. Sellesamma aasta 16. Detsembri kuu päewal on Rootsi kuninga sõawägi, 5000 meest jala ja ratsa Põltsamaa alla sõdima läinud, sest et see Wenelaste käes oli. Need oliwad aga riisumise pärast suure ringi üle Märjama kunni Williandisse ette wõtnud, mis wistist sellel ajal Poola al olnud, - ja on oma kaks suurtükki Paide kaudu saatnud, kust weel teisi suurtükka ligi pidi tulema. Need kaks suurtükki ei ole mitte eemale, kui Uuemõisa jõudnud, mis 5 penikoormat Tallinnast kaugel on, kuhu needsammad Jõulu pühi pidama jäänud.

    Selsammal ajal oli aga Moskwa suurwürst esimest korda isi oma kahe pojaga ja 80,000 mehega, ja palju suurtükkidega Liiwimaale tulnud, kellest aga Rootslased Tallinnas ja Paides midagi ei olla täädnud, sest et nad julged olnud, et neil midagi karta ei olla. Sest kui Rootsi kuninga wägi juba platsis oli (Need 5000 meest, kes Williandisse riisuma oliwad läinud), siis ei tohi jo Wenelane oma ningai näidata, - ja seda arwasiwad kõik ülemad ja alamad, et ta üsna jõuetu olla. Sellepärast olla nemad ka kõik täädused Wenelaste tuleku üle tähele panemata jätnud, ja kui nad seda kõige wäham mõtelnud, oli Wenelane määratuma wäega Rakwere al, kellest ka Tallinlased ega ka Põltsamaa sõa ooberst Klaus Akeson midagi ei olla täädnud. Paidelased olla üksi sellest midagi täädnud, arwanud aga, et see üks weike Wene wäe salk wõib olla, kes wist neid Rootsi suurtükka Uuemõisa juures püüab kätte saada. Sellepärast olla Paide lossi ülem Hans Boye wast kõik oma sõamehed neile suurtükkidele Uuemõisa, mis üle 6 penikoormat kaugel oli, wastu saatnud, ja nõnda ei ole sinna enam mehi jäänud, kui 50 sõameest ja 500 Järwa taluniku, kes lossi oliwad põgenenud.

    Kui nüüd Rootsi sõa ooberst Klaus Akeson oma wäega Williandi poolt riisumast Põltsamaa ligi oli jõudnud, et ta kuninga Magnuse käest selle lossi pidi ära kiskuma, aga Wenelaste tulekust weel midagi ei täädnud, - saatis ta oma wäest 500 ratsa meest neile kahe suurtükile wastu, mis Paide tee pääle Uuemõisa maha jäänud. Et aga Paide lossi ülem Hans Boye omad mehed juba nendele suurtükkidele wastu oli saatnud, ja et Wene wägi üsna ligidal oli, siis tuliwad need 500 Põltsamaalt saadetud ratsa meest Paide lossi alla tahtsiwad Wenelaste eest lossi warjule saada. Aga et lossi ülem omad sõamehed suuremalt jaolt kõik ära oli saatnud ja Rootslasi wäga wähä lossis oli, siis ei uskunud ta neid Sakslasi mitte wastu wõtta, sest ta kartis, et kui nad sisse pääseks, siis ehk nõndasama teeks, nagu Klaus Kursel tegi, kes Tallinnas 7. Januraril 1570 kuberneri Gabriel Kristernsiernseni wangi wõtnud ja isienese lossi walitsejaks teinud. Pääle seda oli ka üks Saksa kodanik Hans Boyet keelnud, mitte neid Sakslasi lossi wastu wõtta. Kui nüüd Sakslased parajaste ära oliwad läinud, tuli hirmus suur Wene wägi Paide alla, siis oli lossi ülemal kül kahju, et ta Sakslased ära minna lasknud, aga see oli hiljaks jäänud.

    Kui nüüd need ratsamehed Paidest ära läksiwad ja Uuemõisa oma suurtükkide juure jõudsiwad, leisiwad nemad säält suure hulga õlle waatisi ja kõiksuguse toiduse kraami, kus nad kohe sööma, jooma, lakkuma ja prassima hakanud, mis kunni poole ööni kestnud, ilma et neil kedagi wahti oleks wälja jäetud olnud. Kui nad nüüd kõik lakku täis oliwad, jäiwad nad muist lageda wälja pääle ja muist mõisa õue ilma kellegi wahita magama. Warsi selle järel tuleb üks hulk Wene wäge, 5000 meest, nende järele ja oleks neid magamise päält kinni wõtnud, kui mitte üks neist Sakslastest oma asjale ei oleks läinud ja Wenelasi märkanud. See olla siis suurt lärmi ja kisa teinud, mis pääle teised, pool joobnud ja uimased, maast ülesse karganud ja waewalt oma hobuste juure jõudnud. Sääl hakanud weel kornet pasunat puhuma, kui korraga üks Wenelane ta pää mõegaga lõhki raijunud ja mõnel teisel weel pääle teda. Teised Sakslased aga, kes mõisa õues magasiwad, oliwad niipalju õnnelikumad, et kui nad seda lärmi kuulsiwad, nemad endid sõariistadega walmistada ja Wenelastele wastu minna wõtsiwad; sääl olewat nad warsi ühe uhke Moskowiiti ülema maha lasknud ja ka weel teisi Wenelasi, kus juures nad kolm Wenelast wangi wõtta saanud, kelle käest nad kuulnud, et Wene suurwürst oma kahe pojaga ja 80,000 mehega Paide al olewat, nõnda ka Põltsama kuningas Magnus oma Sakslastega. Kui nüüd Uuemõisa Sakslased seda kuulnud, on nende püksid nõnda tuhka sõelunud, et nad mitte ei täädnud, missugust teed nad Tallinna pidiwad minema, ja on üle pää ja kaela läbi wõsastiku ja metsade plagama pannud, ja ikka tagasi waatnud, kas Wenelased järel on. Nõnda on nemad siis Uuemõisast ära jooksnud ja suurtükid, kui ka Rootsi soldatid kõige mõisa omaniku Arendt Taube ja palju waeste talunikude ja nende naiste ja lastega Wenelaste saagiks jätnud.

    Selle pääle on Wenelased Uuemõisa, kus need kaks Rootsi suurtükki seisiwad, sisse wõtnud ja mõisa omaniku kõige talunikude ja nende naiste ja lastega, ligi 300 inimest ühtekokku wangi wõtnud. Mõisniku Arendt Taube on nemad Paide suurwürsti juure saatnud, kus tema kõige oma sugulastega elusalt olla ära küpsetatut. Teised Rootsi soldatid, kes suurtükkide juures oliwad, nõnda ka Uuemõisa talunikud noored ja wanad olla Wenelastest Uuemõisas kõik äratapetut ja põletatud saanud. Pääle selle olewat Wenelased Uuemõisa puhtaks ära häwitanud. Lühikest aega enne seda olewat Tallinna kodanikud püssirohu ja kuulid Uuemõisast ära tuua tahtnud, ja oleks lossi walitsus ka mõned hobused saatnud, siis oleksiwad need suurtükid Rootsi kuningale ka alles jäänud, mis nüüd Wenelaste kätte jäiwad.

    Tallinnast olewat kül üks jagu Rootsi wäge Uuemõisa rahwale appi pidant tulema, aga kui nad Waida mõisa saanud, olewat nad säält külast ühe Wenelase wangi wõtnud, kelle käest nad tääda saanud, et Paide kõige Uuemõisaga ja suurtükkidega Wenelase kätte olewat langenud. Sellepääle olewat Rootsi sõamehed ruttu tagasi pööranud ja Tallinna ära põgenenud; ommeti ei ole Tallinlased seda mitte tahtnud uskuda, nõnda ka nende Sakslaste täädusi, kes Wenelaste tuleku ajal Uuemõisast Tallinna oliwad põgenenud, et Wenelane Paide al pidi olema; sest nemad olla arwanud, et Rootsi kuninga wägi praegu Liiwimaal olewat, siis ei wõida waenlane Paidesse ka mitte puutuda.

    Nõnda julged olla Rootslased selle suure häda ajal olnud, et waesed talunikud, kes esiti oma naiste ja lastega linna oliwad põgenenud, nüüd jälle hulga kaupa maale wälja olla tulnud; sest kui kuninga wägi wäljas oli, mis pidi neil siis weel karta olema? Ommeti ei täädnud kuninga wägi Põltsama all, kelle pääle loodeti, isigi, et Wenelased Paide al oliwad, waid arwanud nende suurtüki põrutusi Paidelaste rõõmu paugud olewat, mis nemad Uuemõisast toodawa kuninga suurtükkidele teretuseks wastu põrutawat. Ja ehk need talunikud isigi, kui nad paari penikoormat Tallinnast wälja jõudnud – Wenelaste põletuse tuldja suitsu näinud, ei ole nad seda mitte tähele pannud, waid arwanud oma sõarahwa tuled olewat; sellepärast olla nemad ka koledal kombel Wenelaste ja Tatarlaste kätte langenud.

    Waatame nüüd tagasi, kuidas lugu Paide al läks. Wene suurwürst Iwan Hirmus tuli Detsembri kuu hakatuses 1572 isi oma kahe poja ja 80,000 mehega üle Nowgorodi Liiwimaale, kus ta kõik oma tee pääl hirmsal wiisil ära häwitas. Detsembri lõpul tuli ta kõige oma wäega üle Rakwere Paide lossi alla, kus sees pääle kodanikude 50 soldatit ja 500 Järwa taluniku oliwad. Iwan laskis sääl kohe suurtüki patareid ülesehitada ja hakkas wiimsel Jõulu pühal lossi suurtükkidega laskma, mis kuus terwet päewa kestis. Kuuendamal päewal, see on 1. Januaril 1573 laskis Iwan hommikust wara tunni pärast lõunani tormi jooksta, kus juures tema wäge wäga palju otsa sai, kunni wiimaks weike peotäis wapraid hulgale järele pidiwad andma.

    Rüssow ütleb, et Wenelastel niikaua ei olekski tarwis olnud suurtükkidega lasta, sest et ta seda tormiga kergeste oleks wõinud ära wõtta, kus midagi wäge sees ei ole olnud. Wenelased olla aga isi tormi jooksu pääle arad olnud ja seda kartnud, et teisi Rootslasi ehk selja tagant pääle wõib tulla.

    Kui nüüd Wenelased sinna lossi sisse olewat saanud, siis on sääl üks hirmus tapmine hakanud, kus kõik naisterahwad ja tütarlapsed ka maha löödud, olgu nad alamast ehk ülemast soust. Ühe suurest soust naisterahwa olla tema wardas elusalt ära küpsetada lasknud, kus juures see temale ütelnud: “Sina waewaja seisad siin ja waatad meie hirmust häda suure rõõmuga päält; aga kui Jumala poeg ükskord kohut mõistma tuleb ja sind saab hukka mõistma, siis tahame meie jälle sinu piina rõõmuga pealt waadata!” Pääle seda saanud lossi walitseja Hans Boye mitme teiste Rootslaste, Sakslaste ja Eestlastega nõndasammuti wardasse seotut ja elawalt ära praetut ja küpsetatut, mis Paide al mitu päewa on kestnud. Üksnes mõned Järwa talunikud olla kawaluse wiisiga elusse jäänud, et nemad endid ühe wangi torni sisse ära oliwad peitnud, ja kui neid säält leitut, siis ütelnud nemad endid Põltsama kuninga Magnuse alamad olewat, keda kinni olla wõetut ja sinna wangi torni heidetut. Need olewat siis elusse jäetut ja lahti lastut.

    Üleüldse olnud Paide ümber ja kõigel Järwa maal sellel ajal niipalju surnu kehasid, et koerad, metselajad ja linnud neid kaua aega süüa saanud, sest et kedagi inimesi ei olnud, kes neid oleks maha matnud.

    Kui Wenelased sellepääle aastal 1577 ka Tallinna, mis sellel ajal Rootsi päralt oli, ära wõita tahtsiwad, aga ilma wõiduta tagasi pidiwad pöörma, siis lasti Tallinnast kõiksugusi sõamehi ja mõisnikusi, maasulasid ja kodanikusi, wabadikusi ja talunikusi nende järele lahti, kellele uulitsatelt weel kõiksugu hulgused ligi seltsisiwad, - et nemad kõik seda maad, mis Wene alla oli saanud, ära pidid häwitama ja riisuma, mis need aga ka hirmsal wiisil tegiwad. Seesinane metsaliste hulk on ka Paide alewi, kus palkidest tugew pihapuu aed ümber oli, üle tormanud, ära põletanud ja palju Wenelasi, noori ja wanu, sääl sees ära põletanud ja tapnud, mis nemad endile suureks auuks pidanud. Mikspärast lossi wägi linna mitte ei ole kaitsnud ja riisujatele wastu pannud, sellest ei räägita midagi.

    Rüssow räägib weel ühest hirmsast nuhtlusest, mis Paide ja Järwa maa pääle sellel ajal tulnud. Aastal 1580 on 25. Juulil üks hirmus sadu müristamise, wälgu löömise ja rahega olnud, et maa ja taewas pidant hukka minema. Siis olewat mõni penikoorem laial Paide ümber nii jämedat ja paksu rahet sadanud, et mitte üksi wili ei ole ära purustatut, nagu ei oleks põldude pääle midagi tehtut, waid on ka metsades ja wõsus mets loomad ja linnud maha löönud ja ära tapnud, keda talunikud pärast sadu hulga kaupa kokku ajanud ja oma toiduks kogunud. Ja kui nad neid maha löödud jäneseid ja tedresid Wenelastele, kui oma walitsejatele Paide olla wiinud, siis ei ole Wenelased neid mitte wastu wõtnud, waid öölnud, et nemad seda mitte ei taha süüa, mis Jumal isi on tapnud. Selle hirmsa sao järel olewat Wenelased kui ka talunikud imelikusi asju jutustanud, mis kõik selle sao ajal olla sündinud ja mis nad kõik olla näinud.

    Kui palju aga Paide selle sao läbi pidant waewa tundma, on sellest kergesti arwata, et ta oma ülespidamist kõik oma maakonnast pidi saama. Sellegi pärast ei jäänud inimeste tigedused ja ahnused mitte seisma, waid riisumine, rööwimine ja tapmine, niihästi Rootsi kui Wene poolt kestsiwad suure kibedusega ühtewiisi edasi, kus juures waesed talunikud ikka kõige enam häda pidiwad kannatama.

    Selle järel hakkasiwad Poolakad ja Rootslased mõlemad Wenelase wastu sõdima; Rootslane wõttis Narwa kantsi ja weel mitmed muud kohad Wenelase käest ära ja Poolakas möllas Pihkwa ümber Wenemaal. Siis tuli kord kätte, et Paide loss ka Wenelaste käest jälle ära wõeti. See sündis 24. Nowembril 1581. Pontus de la Gardie saatis Narwa maalt Georg Boye ühe jao sõameestega teiste Rootsi wäe ülematele, Johan Roskull ja Kaspar Tiesenhausen, Paide alla appi, kus nad Wenelased sisse piirasiwad, jooksukraawid ja parareid ülesse ehitasiwad, ja Wenelasi nõnda waewasiwad, kunni nad sinna sisse nälga jäiwad ja kõik omad hobused ära sõiwad. Kui nälg wiimaks wõimust wõttis, hakkasiwad Wenelased Rootslastega kaupa tegema, et nad neid ära laseksiwad minna, mis Pontus de la Gardie töö arwatakse olema olnud. Kui Pontus isi wiimaks sinna jõudnud, olewat Wenelased Paide lossi juba Rootslastele kätte ära annud ja olewat neid ligi tuhat inimest Wene maale ära läinud.

    Kui nüüd Rootslased selle ilusa ja kange Paide lossi jälle kätte saanud, olewat nad kõige oma ülemate, sõarahwa ja lippudega Tallinna läinud, ja Nikolai kirikus tänupüha pühitsenud, kus õpetaja neile 5. Moosese raamatust 20. päätükist ette lugenud ja jutlust teinud. Pärast Jumala teenistust olla suurtükid kõige wallide ja tornide pääl rõõmu paukusi paugutanud, nõnda et mitugi suure rõõmu pärast olla nutnud.

    Kui aga Rootslased ja Poolakad hiljemalt isekeskis jälle tülisse läksiwad, wõitsiwad Poolakad Paide 18. Septembril 1602 enese kätte. Ommeti ei kestnud see mitte kaua, sest Rootsi sõa ülem grahw Mansfeld kiskus juba aastal 1608 25. Juunil 500 mehega Paide Poolakate käest jälle ära. Mis siis nüüd linnast selle wiisiga palju üle jääma?


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein