Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    4 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    "Paide Elu" 1927, 1928

    Paide rohkem ja vähem tähtsatest ninadest 1928. aastal

    » 1927 ja 1928. a "Pa...
    » Paide rohkem ja väh...

    Jälle üks väljavõte 1928. aasta "Paide Elust". Paistab, et tollane Paide ajakirjandus oli ikka tunduvalt kollasem kui praegune
    Kohati on natuke raske aru saada, mida ajakirjanik öelda on tahtnud, võibolla on keelekasutus muutunud, ilmselt ei tea aga alati ka kogu tausta. Igatahes veidi rohkem ettekujutust ta annab tegelastest, kes 80 aastat tagasi selles linnas omi asju ajasid.


    Paide “ninad” ja minad westes

    (Paide Elu nr 12, 9. veebruar 1928)

    E. Purfeldt
    Paide esimene kodanik. Linna raatuse ja hääkäekäigu korraldaja. Pää – Linnapää. Eraelus laseb jutule soowijail rohkem kui meeltmööda aega surnuks lüüa ajawiiteks – ootamisega, sest kõnetunnid kella 1-2 paraku keset lõuna tundi, mil kodanikud harilikult igasugust leiba luusse lasewad.
    Kawatses kord anduda täielikult ajakirjaniku kutsele, walgustada meie lehe weergudel Paide parlamendi wastasrindlaste tegewusi.
    Lootsime temast hääd jõudu ajakirjanduse alal. Kuna iga asi tasa ja targu käib. Wõib weel oodata.
    Praegu on kibedasti ametis Paide ümbruse kuiwatamisega. Wolikogus wastab harilikult arupärimistele.
    Kõndis omal ajal miilitsaülema mundris. Ei olnud ka kohtuuurija juures tundmata. Türil märkis päewameeste tunde kuni algaski linnpää karjäär. Naine, Meeri, on õige käremeelne. Karjub tihti appi. Kuid eks Eduard anna teinekord ka selleks wäikest põhjust, mis pääle Meeri papa kord kepiga ähwardanud.

    M. Sõnajalg
    Hr. esimehe kõrge proua. Mõnigi maawalitsuse ametnik paneb käe põksuwa südamele ja ohkab: mu süda ja hing on sellest niisama puhas kui Maria pühapäewa kleit. On alles 32 aastane.

    H. Kõwa
    Kirikuraamatu järele on eesnimi Hans. Ja Hansud on wäga kawalad mehed. Teeb nahkadega äri, muuseas müüb linnawalitsusele puid. Odaw ja hää äri. Puud olla aga kuiwanud ja mõnelt poolt tuntakse hirmu suure rähni karja eest, mis metsakuiwadele puudele wõõrusetendust wõiwad teha.
    Seni seltsielust Hans osa ei wõta. Linnawolikogus lööb tihti alt aisa. Ei kaitsewat oma rühma põhimuresid. Mine nüüd tea. Nii pahandawad asjaosalised. Jah eks nende Hansudega ole oma häda. Oli ju wanapagan ka Kawal Hansuga tulises hädas.

    H. Trantmann
    Walmistas omal ajal saiu ja kooke, ehk pagar oli Praegugi weel Tallinna tänawal sellenimeline firma. Aasta 1928, et paari aasta, siis wõttis Heinrich kohe uue aasta süda ööl abikaasa. Oli wäikest sekeldust küll weimewakaga – taluga, kuid see läks libedalt. Juhib tuletõre ronijaid. Ikka tulele lähemale.

    H. Lutwerk
    No on juba üks kangem mees. Astu “Esticasse” ja sa oled temaga kohe tuttaw. Peetakse kõige ausamaks Paide “restu” pidajaks. Ja seda õigusega.

    Echwark
    “Kuule kulla Juhan, mängime üks sada kümme!” “Ah see Juhan pagan teeb sohki” “No osta siis ilus toores wasika nahk ära!”


    Kohalik elu
    Paide joonealune reporteri prilli läbi waadatuna

    (PE nr 7, 22. jaanuar 1928)

    Üks mõistlik westelugu pole millalgi seedimist rikkunud. Senini on kõõlutud ja kuulutatud kohalikke suurusi, nende “ninasid” ja minasid päälaest jalatallani, kuid kõige juures on unustusse jäänud teised, kes kadestawalt selle pääle waatawad. Et seda ajaloolist wiga parandada, pöörame alates tänasega tähelepanelikult silmad ühes prillidega nende poole. Walitseb ju üheõigusluse põhimõte, mis jaoks siis eesõigus ainult kõrgematel “ninadel”. Trükimusta kannatab iga bürgel ja bürgerinna. Annawad mõõdu pareminiga wälja.
    Algame siis, muidugi on nende ridade kirjutajal palwe: ärgu ükski jutualune kodanik tema seedimist rikkugu. Ka ei tegutse mingi mingisuguse järjekorra ega tähestiku järele, waid algan säält, kus kõige enam miskit märgata.

    Müllersdorf
    Paide moe ja pudu kuningas ühes habeme, wahu ja selle ajamise äriga. Wäiksem kui ihukarw langeb tema habemeajamise äris rohkearwulise treneeritud pere noatera all ja masinate wahel. Iga paidelane, olgu see mees ehk naine, ei tehta ju wiimasel ajal enam juukseäris sugu wahet, enamasti on ikka õigustatud naised, kellel süda kewadise lumena sulab ehtsa poisipää järele.
    Waatamata selle pääle, et ühes poisipääga ka kare habe õitsema seni udukarwadega kaetud lõual hakkawat, nagu arwatakse, wõib tänawal uhkusega Salomoni kombel wastu rinda lüüa ja lausuda: minu auwäärt habe ühes juustega langesid Müllersdorfi äri personaali nugade ohwriks. Nüüd olen kui mähkmetest wäljapääsenud laps sileda lõuaga.
    Härra Müllersdorf ise. “Ah soo”, “no jah”, ei aja äris mitte kunagi habet ega lõika sassi läinud juukseid. Ta teeb äripabereid, sõidab päälinnas, käib Tartus ja külastab Riiga. Kodus olles teeb kuulutust ajalehtedele ja kontroleerib ajalehemüüjat turuplatsil, et see õieti, müüdud ja müümata eksmplaarid arwestaks. On spordiseltsi liige. Ta küll ei hüppa ega jookse aga annab poistele isalikku nõu. Eraelus korraldab omnibuse ühendust iga olemata ja sündimata rahwaliikumisega punktiga seni kui suslarongid kraawist wälja tulewad. Muuseas mõtleb milline äri annab kõige paremat puhast. Oli nagu korraks ka kawatsus igasuguste sõidukite pääle nõndanimetatud “liikuwad kõrtsid” asetada. Kus aga inimest rohkem kui kaks koos, sõidaks “liikuw kõrts” juure ja ilmtingimata tehtaks napsud ning sõiduk weereb jälle wurradi-wurradi edasi. Mõte on aus a äri tulutoow.
    Õige jah, ega muidu saagi, laseme hra Müllersdorfil edasisõlmida äri tehinguid ja uuemat organiseerida surnud Paide weerewasse igapäewasesse eluringkäiku ja astume wähe edasi, kus kohtame teist energilist Paide ärielu rööpas hoidjat.

    J. Leithammel’it
    Astud hra Leithammeli kauplusse, siis leiad end kohe nagu mingisuguses kaubalaos olewat. Ukse kõrwal nurgas haigutawad silgupütid tahtes nagu igat ostjat ära neelata, ilma et neil meelegi tuleks, et nende oma sisu, heeringad, silgud, räimed jne kõik on ise neelamise jaoks määratud. Riiulitelt waatawad uudisehimulikult ringi taldrekud, tassid, praewaagnad ja noad-kahwlid. Igaüks on huwitatud missugune inimhing neid omandab ja kuuma kohwi, tee ja praedega piinama hakkab. See on ainult poeruumis, kuna tagumised toad, puupüsti täiskiilutud igat sorti muu kaubaga, ootes järge, millal neid turule lastakse, ilmale tuuakse “sakste” ette.
    Hoolikalt siblib wanahärra Leithammel leti taga. Märgib arweraamatusse maa kaupmeeste ja ka linna omade wiidawat kauba arwu. Asjatundlikult silmitseb hr Ilmas missugust kaupa jälle wõtta ning tagasihoidlikult otsib maa preili soliidset laua serwiisi, mida naabri perenaisele sünnipäewaks kinkida. Kõiki rahuldab hra Leithammeli suuräri. Jutuajamiseks hra Leithammelil aega juba ei jätku. Omakordse hädaga tuleb pr A. Kiwi. Olla kõik piskwiidid ja ekstraktid läbimüüdud, tarwis kohe uusi. Nurmsi kaupmehel Mäemat’il, kui maamehel, on aega ja ta laseb linlastest kaupmeestel omad hädad enne ära õiendada. Nii keeb ärielu Leithammeli kaupluses. Kõike seda lubab korralikult läbiwiia hallpää kauaaegne praktika äri alal. Eraelus hra Leithammel palju ei figureeri.
    Et korralik elu oleneb eeskujulikust korrast linnas, siis huwitab teda ka linna alus ja igaüks wõib hra Leithammelit wolinikkude pingis kõrwuti hra Perliga näha kui ühe rühma mehi. Jahipidamine kodujäneste, pardipoegade, linnas ümberhulkuwate metsjäneste ja rööwlindude pääle, mis Paides suures hoos, kaupmehehärrat ei huwita. Ta müüb küll püssirohtu ja haawleid, kuid nende tarwitamine elusate olewuste surmamiseks teda ei huwita.
    Järgmisena kohtame teistsugulisemat paidelast, mis hoopis erineb eelnimetatust, kuid selle üle juba teine kord.


    (PE nr 8, 26. jaanuar 1928)

    F. Trossi
    Eesnimi on Felix.
    Kellel siis temaga tegemist ei ole. Asjaajaja-majaomanik, jälle asjaajaja, seekord komissar Tobro juures, siis linnawolinik, rewisjoni komisjoni esimees, politika mees jne jne. kes neid ameteid kõik jõuab üles lugeda. On sul kooliõpilane üürnikuks tulnud ehk mõni kahtlane üürnik üüriraha maksmata öösel ära kolinud, siis ei aita muud kui wõta jalad selga ja säe sammud politseisse, kus sind esimese laua juures hra Trossi wõtabki wastu. Paar asjalikku märkust ja oled pääsenud hirmust, et politsei wõib sind sisse ehk wälja registreerimata jätmise pärast karistada. Seda wõib ära hoida ikka ja alati hra Trossi. Wäike amet aga oma wõim. Tahad teada mis linnawolikogus sünnib, kuidas sellega kohtuprotsess lähen, missugused on wäljawaated uue linnapää suhtes, kuidas arutada sassi läinud linna puudeoperatsiooni, kas Hans Kõwa jääb ikka majaomanikkude rühma ehk lähen metssotside wõi tööerakondlaste rühma, kus ja kuidas kawatasetakse uut politsei asjaajamist sisse seadida, kas hra Tobro ikka weel töökaitse komissari ametit peab kuidas on Paide elanikkude arw, nii ühte kui teist teab ta sulle seletada. Harlikult siunab linnawalitsuse aparaati Kui majaomanik, kawatseb lähemalt ajal liikuwaid ja liikumata möbleeritud tubasid korraldada, et wähendada olemata Paide korteri puudust. Kurjad keeled teawad rääkida, et jutualusel olla wäike waga soowikene linnapää kohale, mille aga igakordsel jutlemisel ta asjalikkude põhjendustega tagasitõrjub, sest, praegune linnapää olla rahwale omapärase kombe kombe sisse harjutanud, et linnapää kõnetundidele tuleb määratud aja pääle waatamata enne südaööd tulla. Sellesarnane eneseohwerdamine hra Trossile linna huwides ei meeldi ja ta lepib seniste igasuguste olemata, tulemata ja siiski kättejõudnud asjaajamistega.
    On juba hulka aega naisemees ja isegi mitme lapse “papa”. Suitsetab harilikult koridoris. Et, noh, seespool, kantseleis, ei luba komissar.

    A. Tammist
    Neeger, muidugi ajalehe neeger. Päris hirm tuleb pääle kui tõelist neegrit mõtled. Käib maawalitsuses siniste aktikaantega. Peab warsti “jaaniks” hakkama, liiga enneaegse, warajase sündimise pärast. Oleks aasta hiljem sarnane asi juhtunud, kindlasti oleks ta “Järwamaas” endiselt haisupomme “Paide Elu’le” kupatanud. Muheleb ja naeratab tahtmatult, koolipõlwes päritud kombe järele, alati kui wastu tuleb. Muuseas waatab Metsapojaga taewalaotust üle ninaotsa. Truu seenetreialite ori, teener, palgaline, reameister. Lubab kirjutada tihti lõbunaistest “Järwamaa” esimesel leheküljel. Ööseti on harilikult raudteejaamas ja toob bagaashist 135 eksempl (rohkem neid Paide ei tule) “Järwamaad”, et warahommikul, enne kohwitundi, laialilaotada. Uurib ja jälgib hoolega meie neegripoisse, nende aluspesu, söömist ja seedimise järelkaja ning asutust kust need eluülespidamiseks raha saawad. Muidugi on see temal 20-ne aastasel noormehel (ei kaswa teinekord selles eas weel mõnel piimahabegi!) wõimata.
    Kannatab praegu kurwastuse tujude alla, sest kibedad mälestused Tartu reaalkooli elust ei ole weel ununenud. Küll ta ise teab neid paremini.
    Kui neegripoiss, rahwawalgustaja, omab ta maailma ajaloos, esimestes ridades istekohta; prii pääsetähega muidugi. Iga asja pääle wõi omati raha kulutada ütleb wanarahwas.

    A. Kiwi
    Seekord järjekorras juba üks naisperest. Ja nimelt proua Anna Kiwi. Kaupleb Pärnu tänawal, muidugi Paides, omas äris, toiduainete kaupluses. Et äris alalõpmata kaupa ostmata külalisi käib, siis olla mõnelt poolt arwamisele jõutud, et proua äri hästi läheb ja mõlgutatakse isegi mõtet, kas ei saaks tulumaksu weidi kergitada. Kaupleb igal issanda päewal õhtu kella kümneni, mil harilikult ristiinimesed puhkawad, kui alkoholita trahteripidaja kunagi. Pääle kella wiie müüb pääasjalikult saia, ajalehti, suwel piima, paberosse ja pereprouadele lauasoola. Eraelus wäga jutukas ja kawal naisterahwas. Muidugi julge ja südi proua. Oskab igatahes äri teha. Suuremad sisseostud teeb J. Leithammeli suurärist ja mõnikord otse wabrikust. Eriti rohkesti tellib ehk nõndaütelda “sokutab” Tallinnast (omawahel ütelda) “petrokratskit”. See on uuem sort leiba, mille koosseisu Paide leiwatöösturid senini kindlaks teha ei olewat suutnud.
    Kes ei usu, mingu ja tutwunegu ise. Wõib saada ka kõige peenemat, kuid muidugi nõrgema protsendilist, weini, nii et igasugune wisiit tasub julgesti ära. Külmaga ähwardawad harilikult tema sõrmed siniseks külmuda, just siniseks, kuid selle wea arstis ta ilma sõrmedeta kinnaste abil aegsasti wälja arsti nõuandel. Tema tütar Aliide “käib” gümnaasiumis. Hakkab juba lõpetama.

    W. Krabi
    Oeh!
    Läbi ja läbi Järwamaa sots. Praegu maawalitsuses. Warem kunagi oli sekretäriks, kuid et iga inimene ausa teenistusega haljale oksale jõuab, nii ka jutualune. Juhib praegu kogu Järwamaa kultuurielu, pääle haridusosakonna. Teeb tihti rewisjoni sõite maakonda. Kurjad keeled teadsid omal ajal rääkida, et sügisel ühes hra J. Sööduriga ringreisil olles, olla käsutanud ühte koolijuhatajat wihmawee tünni ümberasetama, teise räästa alla. Muidugi on see rahwa jutt. Ka wõis ju põhjust olla sellele käsule, sest õppetöö oli iga silmapilk algamisel ja selleks pidi ettewalmistusi tegema. Ei ole naljaasi, kui algkooli mudilane weetünni ära upub.
    Eraelus organiseerib Järwamaale raadio wõrku. Säeb ise aparaate üles ja annab igasuguseid näpunäiteid antennide ülesseadmiseks ja mahawõtmiseks. Rahwasaadik ei tohi ju ühtegi ametit ära põlata. On päälegi weel auamet olla praegusel raadio aastasajal “eriteadlane” selle imerääkija tööpõllul. Alles möödunud sügisel, kui “Järwamaa” toimetamine seenetreialite suguwõsa kätte üles läks, teati jälle rääkida, et neistsinastest ümberlõigatutest pidawat ka W. Krabi olema. Waewalt leidis sellesarnane arwamine uskujaid, sest metssots ja ka puhastwerd härras ei ole iialgi saanud tööerakondlastega ühe ree pääl sõita, siis ammugi seda mitte Järwamaal. Puudub ju seni kõikidel Paides weel oma leht, eks siis ole ükskõik missuguses “sabas” neid awaldada. Edaspidi muidugi loodakse Türi werdpuhastamata metssotsidega ühine plokk, siis wõib ses suhtes miskit juba loota. Ja seda kindlasti, sest Türi sotsid ehitasid isegi ajaloolise kaheistmega wäljakäigukoha turuplatsile. On nagu pilwelõhkuja, ainult teadmata, millal muuseum ta ära wiib.
    Pääle muu kannab eraelus ka klaasidega prille. Alkoholi W. Krabi üldse ei joo. Wõtab ainult tilga kaupa maawalitsuse ühistel olengutel morssi. See on uuema aja jook ja wastukihvtiks purujoodikutele, kes alkohoolikute parandusmajja minna ei taha. Millegi pärast on ka karsklased selle jumaliku nektari omaks wõtnud ja joowad seda harilikult ilma täis- ja laua alla jäämata. Sest kui juba ka morsist ja kergest õllest inimene täis tahab jääda, siis peab tal tingimata sääse pea ja härja kõht olema. Muidugi on W. Krabi kõwa naisemees. Ka naine olla puhastwerd karsklane. Mis naise nimi on, waat seda küll ei tea. Mitte ei tea.


    (PE nr 9, 29. jaanuar 1928)

    Kurjad ähwarduspilwed kerkisid Paide madalate  majade kohale. Eelmine joonealune, mis weel rohkem kui weste oli ei meeldinud mõnedele asjaosalistele. Jah eks ta ole. Kirjuta mõnda wäärnähtust, kus asjaosalisele rohkem kui tuliste raudtangidega (mitte tangidega) ergutust saab jagatud, siis joostakse niisuguse wadinaga, et õhuliikumine ähwardab Müllersdorfi lehemüüja kioski A. Kõrwitsa mütsiäri eest linnawalitsuse läwele wiia, kui aga lehte saaks, ega kiosk pole tähtis – ainult ajaleht. Juhtub sul pääle tulema süütu nalja ehk westluse tuju ühes “waimuga”, siis on ka häda. Sest: kust kurat sa wõtad neid andmeid, kes kurat lubas sul nii kirjutada, kas ma ise ei tea mis ma teen ja söön, millal ma ülestõusen ja magama lähen ning wäljakäigus wiibin. Ehk jälle: mis kuradi häda on sul mu äriga ja toimetustega, ja lõpuks mu kalli lapsukesega. Jne jne. Kui sul ei puudu julgust, siis ütled sõna wastugi, aga parem on wait olla.
    Alaleheneegri elukutse, kus nii wahelduseks on kohtuprotsessid, sõimamised toimetuse aadressil ja palawad soowid sellest mehest ja naisest natukene kirjutada, et nad üksteisest liiga eemale hoiawad ning märkus teha ametiasutustele, et sääl ametnikud kirjamargid paremini pääle kleebiks ja tarwitamata praegu ikka paberikorwi wiskaks ning õigel klaas teed jooksid närwide rahustamiseks Täidad sa neid soowe, siis wõid kindlasti warsti kandideerida mõne waba linnapää kohale. Ei tee sa seda, julged mõnda teist natukene, ainult natukene möödaminnes riiwata. Oh häda, siis on lähedal maamuna ots. Ei puudu palju, et sind tühja silgupütti ei kasteta soolwee sisse, et mitte halwaks ei läheks see kallis inimese hing ühes roojase kehaga.
    Katsu teha kõik soowe teoks, siis ei saa kaugemale, kui Albikära Hans oma poja ja walge märaga.

    Hiromant
    Waikne ja soe pesakene meie linnakeses. Siia tikuwad pesitsema ja käo mune wäljahauduma mitmesorti rahwast. Igal on oma amet, elukutse ja mõte.
    Ei puudu ka ilma ja aegade targem inimene hiromant, kaarditark (eestikeeles ütelda: waeste ja rumalate nöörija kaardimoor).
    Raske südamega astub keskmist kaswu daam wõõrastemaja uksest sisse. Lahendama oma tumedat saatust.
    August Seenetreial oli teda mahajätnud. Wäga elawalt on tal meeles hiljutine läbi metsa tulek Augustiga. Ja mis siis sündis seda tarwis lahendada.
    Rusutud näoilmega wõtab daami wastu ilma ja aegade targem olewus – hiromant.
    Kurwalt seletab tuleja. “Inimene” algab Salomoni tarkusega hiromant juttu “Teie elu on üks roosilisemaist. Alles hiljuti aset leidnud wahejuhtumine teie oma mehega tõotab osaks lasta saada suurele rikkusele …”
    ”Ah” katkestab tarkust daam “minu seisukord on hoopis teine, ärge tehke sõnu. Ma palun järel uurida kaartide päält kas ma … olen … raske …” Rohkem ta ei saanud. Hiromant wiskas ta toast wälja. Salomonlik.

    A. Tobro
    “M-jahh … see asi nõuab kaaalumist”.
    Ega teisiti ei saagi olen ka mina maawalitsuse abiga, abiesimehega nõus.
    On senini rohkem kui ükski teine paidelane ametitega rikastud. Ei puudu enam palju kui ehk seltsib lõpuks ja lõbuks ka ametita amet. Üks mõistlik terwishoidline operatsioon on alati kasutaw. Olgu minu pärast inimene wõi loom. Sellest ka hr Tobro aru ja läheb alati jala jaama, ainult wiimasel silmapilgul, mil harilikult rong wäljasõitma hakkab. Ei praegu, rongid kuriwaimud ei wilista, siis on tsipa raskendatud raudtee sõit. Muidugi sõidu pääle jõudmine.
    Kui kuraator, omaaegne komissar jne. ei ole tal aega jännata naisewõtmisega olnud ja ta elab kuldset poissmehe põlwe edasi.
    Walimiste ajal meeldiwad hr Esimehe abile wäga kompwekid. Nii oll jaganud ta kord raudteejaamas hää lahmaku neid rahwale, sest egas tühipaljas kompweki näru wäärt ei ole aga see sõprus, poolehoid. Ja kui siis mõni salajane hääletamine kusagil wõib juhtuda, noh siis wõib juba häält tõsta, eeltöö on tehtud. Ja poliitika ei ole käkitegu. Olgu see asunik, põrgusots ehk lihtsalt mõni welsker.

    A. Judelowitch
    “Kuule sa kallis osta õige üks pudel õlut?”
    “Mes? Anna rahha kül ma sis ostan”.
    “No kas sul siis raha ei ole?”
    “Ei ole rahha. Too mulle rahha, sis ostan.”
    Umbes niisugune jutuajamine leidis aset raudteejaamas.
    Halb asi kui raha ei ole. Aga kes siis seda usub. Tegemist on kawala ärimehega.
    Rahha, lambanahad, rebasenahad, ja kõik muud toored nahad! Waat need lasewad juba üks gesäst teha. Teemasinast me seekord ei kõnele.

    A. Laks
    Awas omale äri Pikk tänawale. Teeb hirmsasti konkurentsi toiduainete kauplusele.
    On ka eraelus kaupmees. Kannab harilikult walget põlwe. Muidugi poes.


    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein