Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    88 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Järvamaa mälestustes (Ants Viidalepp)

    JM 1. osa

    » JM 1. osa
    » JM 2. osa
    » JM 3. osa
    » JM 4. osa
    » JM 5. osa
    » JM 6. osa
    » JM 7. osa
    » JM 8. osa
    » JM 9. osa
    » JM 10. osa
    » JM 11.osa
    » JM 12. osa
    » JM 13. osa
    » JM 14. osa
    » JM 15. osa
    » JM 16. osa
    » JM 17. osa
    » JM 18. osa
    » JM 19. osa
    » JM 20. osa
    » JM 21. osa
    » JM 22. osa
    » JM 23. osa
    » JM 24. osa
    » JM 25. osa
    » JM 26. osa
    » JM 27. osa
    » JM viimane osa

    Tagasi ajaloo artiklite juurde



    Sellest nädalast hakkame avaldama 1998 detsembrist kuni 1999 märtsini Järva Teatajas avaldatud Ants Viidalepa mälestusi. Igal nädalal ilmub uus osa mälestustest.
    Head lugemist, Ants Viidalepa kirjutusviis on tõeliselt nauditav!


    JÄRVAMAA



    MÄLESTUSTES




    Nende lugude autoriõigus kuulub Tiiu Saaristile, lood on salvestatud Kuma raadios

    Ants Viidalepp


    Sissejuhatuse asemel
    Olen aegade jooksul teinud päris palju pilte. Minu jaoks on neist igaühel oma pikk ajalugu. Sest päris tühja koha pealt ei sünni mitte midagi. Olen hoolega uurinud Paide vanu fotosid. Mälestushetked kajastuvad mingil määral ka nendes piltides, mis näiliselt polegi Paidega seotud. See peabki nõnda olema. Sest see olen lihtsalt mina ise. Ja kui me kord siit maailmast ära läheme, pole meil midagi peale meeldivate mälestuste vaja kaasa võtta.
    Oma mõtetes olen olnud veidi skautide moodi. Siin maailmas tuleb elada nõnda, et see sinu lahkudes oleks natukene parem kui siis, kui siia ilma sai tuldud.


    Paide - meistrite linn
    Selgituseks: Paidega on niisugune lugu, et igaühele meenuvad sealt igasugused inimesed ja asjalood. Minu jaoks oli Paide meistrite linn. Kui palju meistreid peaks olema, et ma võiksin niimoodi öelda, seda ma ei tea. Ja nüüd ma tutvustangi neid natuke lähemalt.
    Ma elasin Pärnu tänaval. Meie maja eest läks kunagi mööda Prääma raudtee. Missugused meistrid minule seal kõige lähemal olid?


    Viidalepa koduaias Pärnu tänavas

    Kui natuke Reopalu surnuaia poole minna, siis poolpõigiti üle tee oli ühe mu tuttava poisi, Auri Kaalu vanaisa. Tema oli kunagi olnud laeva puusepp ja ta võttis hästi hoolega viina. Paides oli tollal tavaline öelda, et see või teine võttis hoolega viina ja tegi ka väga peent tööd. Sedasama võin ma täna ka Auri Kaalu vanaisa kohta öelda. Mul on praegugi Tallinnas üks tema tehtud tool. Ja see on niivõrd ilus tool, et ei jõua kohe ära kiita. Ta on saaginud laua lõhki, kasutanud ära puidu süü joonist ja teinud sellest ilusa, kahest poolest koosneva seljatoe.
    Auri Kaalu vanaisast edasi Reopalu surnuaia poole elas kingsepp-meister Madisson, meie keeli Madissoni Juss. Ta elas oma majas, see oli mõni meeter sõiduteest eemal. Akna all oli pikk pink ja aken oli alati lahti. Pingi ümber oli rohi alati ära tallatud. Tema tundis kõiki neid mehi, kes tulid Kirna ja Väätsa poolt. Peale selle tundis ta kõiki neid poisse, kes käisid Reopalu jõe ääres ujumas. Kõik peatusid seal, kõikidega ta rääkis. Maamehed istusid seal siis, kui linna läksid, ja siis, kui tagasi koju sõitsid. Rääkisid maa- ja linnauudiseid. Ja kui poistega jõe äärde läksime, siis ma ei mäleta ühtegi korda, kus me ei oleks olnud Madissoni Jussi akna peal rinnuli. Meil olid seal pikad-pikad jutuajamised. Millest me siis Madissoni Jussiga rääkisime? Me rääkisime kalapüüdmisest ja elust üldse kuni kaklemiste ja nääklemisteni välja. Tema rääkis meiega nagu mees mehega ja see muide meeldis meile eriti. Ta andis alati head nõu ja see nõu, kui nüüd tagantjärele mõelda, oli väga õige. Sest tänu tema arukale jutule jäi nii mõnigi suurem pahandus olemata. Ja vastutasuks rääkisime temale kõiki neid jutte, mida me näiteks oma kodus ei saanudki rääkida. Minu jaoks oli Madissoni Juss lihtsalt üks suur sõber ja üks meie nurga poiste juhte. Ja veel on temast meelde jäänud see, et juttu ajades ei katkestanud ta kunagi oma tööd. Mul on tänini silme ees see, kuidas ta näiteks pigitraati tegi. See, kuidas ta käed kogu aeg käisid ja jutt muudkui jooksis. Sellest ajast peale ongi üheks mu lemmiklõhnaks naha lõhn, sest seda tuli sealt lahtisest aknast lihtsalt välja.
    Kui nüüd hakata minu kodunt mööda Prääma raudteed Prääma poole minema, siis elas sealgi üks väga põnev mees. Tema juures käisin ma tavaliselt üksipäini. Selle mehe nimi oli tislermeister Luik. Temagagi oli mul mitmel-setmel korral pikki jutuajamisi. Minu jaoks oli ta eriti põnev mees selles mõttes, et tema kodus oli ainult üks raamat, ei rohkemat. See oli "Loomulik arstimise õpetus". Selle raamatu järgi oli ta tohterdanud nii ennast kui ka oma naist Luige Miinat. Ta oli uhke selle üle, et pole oma elu jooksul kulutanud ühtegi senti tohtrite peale. Aga tal oli kodus veel palju põnevaid asju. Näiteks bass-pasun. Kui ma õigesti mäletan, oli ta tsaari ajal olnud sõjaväeorkestri kasvandik ja seal pasunamängu ära õppinud. Tema tee tuletõrjeorkestri harjutustele viis alati meie majast mööda. See oli õhtul peale tööd ühel kindlal kellaajal, olgu ilm missugune tahes. Kaks korda keerdus pasun ümber kere, läks ta ühtlasel sammul linna poole. Kui me olime hundipojad ehk noor-skaudid ja harjutasime jälgede lugemist, siis tema oli üks nendest meestest, kelle jälgi me uurisime. See oli ükskord peale värske lume tulekut. Tookord jõudsime niisugusele järeldusele, et selle mehe jäljed on niivõrd ühtlased, et seal ei olnud ühtegi kõrvalekaldumist ega ühtegi viivitamist. Ta teadis täpselt, kuhu ta läheb ja miks ta sinna läheb. Ta ei hakanud kunagi liiga vara minema, ta ei jäänud ka hiljaks.

    Tal ei olnud vaja tee peal aega raisata, ja kui tal oli vaja mõnega paar sõna juttu puhuda, siis oli tal sellekski aega. Suveti mängis ta oma orkestriga Vallimäel ja tegi ilusad suveõhtud Paide noortele inimestele veel ilusamaks sellega, et andis oma bassiga õige mõnu nii Doonau lainetele kui ka Mandzuuria küngastele - selle aja inimeste muusikalugudele. Muide, selle mängimise juures oli tal endal üks salasoov. Ta nimelt lootis, et need inimesed, kellele ta ilusat mõnusat tantsumuusikat teeb, mataksid ka teda ilusasti muusikaga. Kui tuletõrjujaid maeti, siis meie majaesine oli see koht, kus alustati leinamarsi mängimist ja selsamal hetkel hakkasid ka surnuaial kabelikellad helisema. Nii et tislermeister Luigel oli elus kindel eesmärk - teha teiste elu ilusamaks lootuses, et ka tema matus siin ilmas ilusaks tehtaks.
    Luigel oli toas ka viiul. Ja ühenduses viiuliga oli temaga minu jaoks väga põnev jutuajamine. Kunagi ühel väga ilusal päikesepaistelisel kevadpäeval sattusin jällegi tema juurde. Istusime kahekesi trepi peal. Taevas oli sini—sinine ja tema hoidis käes oma viiulit. Ajasime juttu ja siis ta mängis minule loo "Kui prantsus Moskvas käis", mida ma just sealsamas trepi peal elus esimest korda kuulsin. Ja kui lugu oli läbi, vaatasime jälle pilvi ja siis äkki ta päris, mida me ka koolis õpime. Mina muidugi uhkustasin sellega, et tean, misasi on aatom. Et see on aine kõige väiksem osake ja et seda ei saa üldse puruks teha, isegi mitte sepp Tibu oma haamriga. Et ta lihtsalt ei saa pihta lüüa, sest see on nii pisike. Tema kuulas seda juttu võrdlemisi skeptiliselt: "Noh, seal raamatutes on kujutatud igasuguseid asju, sest trükimust kannatab ju kõike. Aga ega nendel meestel, kes neid raamatuid kujutavad, seda õiget aru peas ikka ei ole." Ja siis ta rääkis niisuguse loo: "Näiteks pilvede kohta on nad kirjutanud ka igasuguseid asju, aga eks küsi nende käest, kas nad on käega pilvi katsunud. Siis mitte keegi ei ole. Kust nad siis teavad? Aga mina olen."
    Küsisin siis, et kuidasmoodi tema on katsunud. Siis tuli välja, et tema istunud niisamuti trepi peal nagu meie istusime ja üleval oli olnud samasugune pilv nagu see, mida me parajasti vaatasime. Siis oli ilusas suures taevas üksainus valge pilv olnud. "Ja mina vaatasin teda ja äkki hakkas see pilv langema selle Trasnikute maja kõrvalt Prääma raba peale. Ma olin siis noorem mees kah, tõmbasin säärikud otsa ja panin kohe silmalt raba poole. Nägin, et pilv kukkus rabasse. Läksin ja läksin ja leidsingi selle pilve üles, võtsin ta kätte ja katsusin."
    Mina siis muidugi küsisin, missugune ta oli.
    "Just nagu konna kudu," oli vastus.
    Noh, kui mees on kõiki niisuguseid asju näinud, siis ei olnud enam mingit mõtet temaga vestelda mingitest jagamatutest aine osakestest, millest õpetajad koolis olid meile rääkinud. Seda enam, et kui meister Luik oleks praegu elus ja näeks, mis nende kooliõpetajate tarkusest on saanud. Ma pean täiesti andma temale õiguse selles osas, et raamatuid, eriti tarku raamatuid kirjutavad kaunis lollid mehed.
    Niimoodi oli lugu härra Luigega Paides.

    .. jätkub ..

    Tagasi ajaloo artiklite juurde




    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein