Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    45 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    ODAMEES - sept 1923

    ODAMEES - sept 1923

    » ODAMEES - sept 1923

    ODAMEES

    nr 7 (11) / SEPTEMBER / 1923

    Paide

    "Odamehele" kirjutand T. Vaas


    Väike unine jaam, üks pikk kitsas tänav, mille kahel pool kükitamas mõnikümmend kastmaja; paar lärmikat kõrtsi, nn. "kadakate klubi", krohvitu näotu-maotu kirik ning magusalt tukkuv väikelinna publik. Tüütu ning ääretult igav Mudila. -Nii ütleks või vähemalt mõtleks inimene, kes kord mujaltr juhtunud Paide. Juba enne oleks see sapiliseks tehtud kuulsa susla sõiduga, mis mäkke tõustes "vihastab", peatab ning hoogu võtab, et võid vanaks minna ja siis alla minnes vilistab ja tormab, et vagunid ähvardavad laguneda. Ja kui inimene siis, öö magamata, väsinuna ja tapetuna on jõudnud jaama, võib ta näha, et Paide voorimehe seisus koosneb vaid ühest isikust ja seda tuleb päev ette tellida. Pöörab ta siis varasel hommikutunnil sammud selle pisilinna poole, tervitab teda vana kiriku kell, tagudes, tiisikushaigena kärisedes, tunde, tuulutatakse aknast voodiriideid ja hoolikad emandad peavad akna all tõusva päikese valgusel süütut hommikutoimingut. Sapilisena isikuna võiks ta veenduda oma arvamises. Paide on suurepärane oma värskes omapärasuses. Mõnikord olen ma tahtnud võrrelda Paidet soome Lahtiga. Lahti võlub oma nägusate kiviehitustega ning stiilika moodsa arkitektuurse ilmega. Paide aga on võrratu omas vanas stiilitusetuses. Siin pole kapitaliste ega kommuniste, vaid üks väikekodanlus ja hääd inimesed. Paide on väike. Väiksemad temast on ainult Baltiski ja Petseri. Tema päätänavalt ei tohi kõrvale kalduda, et mitte linnast välja jõuda. Tänapäeva Paide pakub vähe, mis meeldiks ja köidaks. Kuid oma elanikele püüab ta siiski pakkuda sest piskust, mis tal on. Tal pole teaatrit, siis teeb ta kord nädalas pritsimajas kino. Tal pole merd ega järve, siiski leidub ettevõtlik mees, kes ojakese ääres laevamasti katuselle asetab, paar moldi kaldalle üles säeb ja seda sadamaks nimetab. Kõrval ehitab ta veeaugule seinad ümber: supelasutus. Ja siis lööb ta sildi üles: Siin üüritakse suuri ja väikeseid paate välja: 10 ja 20 mrk. tund ja võib supelda - 300 mrk. suvetund. Mudavannid eriti. Ole ainult nii lahke. Puhtus on üldse üks Paide vooruseist: tänavamunakate vahelt ei julge ükski kõrreke pääd välja pista, et mitte kitkutud saada ja habemeajajaid on tervelt 3. Aetakse lõhnaveega ja ilma. Igakord pole vaja kodus üle ajada.
    Niisugune on nüüdne Paide. Uinuv ja uinutav nagu koirohi. Kuid Paidet ei tule otsida olevikus. Mitte alati ei ole ta selline olnud. Ka Paidel on olnud oma hääd päevad. On olnud aegu, kus Paide on olnud üks esimese järgu tähtsusega koht Eestimaal, milleks on olnud soodne tema keskne geograafiline asend. Sama asjaolu on olnud aga ka põhjuseks  Paide viletsusile. Kõigi Baltimaade ihkajate võimu alla on ta olnud. Ordu, Daani ja Rootsi, Poola ja Vene on siin valitsenud. Minevikus on Paide näind palju. Praegugi seisavad lossivaremed, möödunud suurpäevade tunnistajad, toredatena ja võimsatena ning annavad tervele linnale ilme. Loss on Paide algus olnud ja ta on praegugi see, mis Paidelle kõik muu andeks andma sunnib. - -

    Linna algus ulatub XIII aastasatta. Eesti vallutamise aegades, kui põhjast tulid daanlased ja lõunast sakslased, oli Järvamaa oma asukoha tõttu kaua tüliõunaks nende kahe vahel, kunni ta viimaks võitluste järele saksa ordule jäi. Ordul polnud aga siiski luba sinna kindlustusi ehitada. Kui aga 1260, pääle sakslastele õnnetut lahingut leedulaste vastu Durbeni juures, üldine vastuhakkamine lahti puhkes, mille mahasurumisega sakslasil palju tegemist oli, näis daanlastelegi asi kardetavaks minevat. Ordu sai luba Järvamaale kindlust ehitada. Siis ehitas tolleaegne ordumeister Konrad von Mondern a. 1265, samal ajal kui leedulaste vastu sihitud Miitavigi, Wittensteini või Weissensteini, ordu põhjapoolsema kantsi. Eesti Paide (paene) nimi on hiljem tekkinud. Paide oli üks tolleaja tugevamaist kantsidest. Ta asus kõrgustikul, piiratud kolmest küljest rabadega. Milline loss väljanägemiselt oli, meie ei tea. Arvatavasti oli see paksu müüri ja kraavidega piiratud neljanurgeline ala, mille sees asusid kindlustus ja kõrvalised ehitused. Praegused vallid on hilisemalt ajalt. Ehitusist on tänapäevani säilinud vaid kaheksakandiline vahitorn, nn. "Pikk Hermann", milline väga iseloomulik Balti rüütellossidelle. Teine, ümmargune torn langes 1872 suure tuulega ümber. "Pikk Hermann" on suurist neljakandilisist kividest ehitatud, umb.30 m kõrge. Torn on olnud viiekardne, alumine kord on maa sisse ulatunud ja vangikojaks olnud. Paksu müüri sees viib keerdtrepp üles. Siisekäik on olnud teiselt korralt. Selletarvis oli väike trepimajake. Tornist avaneb lai väljavaade ümbritsevat lõpmatute soode ja metsada pääle. Paide oli rikas ja kuulus oma kindlustuste ja hiilgava ning pillava elu poolest. See oli orduvendade kindlaks pesaks. Esiteks komturei, pärast vogtei, allus temale pea terve Järvamaa. Et päälegi Järvamaa vilja kandev ja asustatud maa oli ning hulk talupoegi oma orjuse ja maksudega Paide valitseja rikkust aitasid kasvatada, oli Paide vogti koht üks ihaldatavamaist ja paremaist. Paide vogt oli ordu tähtis liige. Tema rikkus oli võrratu. Ta võis ise laialt elada ja teisigi vaesemaid valitsejaid toetada. XV aastasajal kinkis Paide vogt oma ordupäälikule tündri kulda.
    Lossi kõrvale hakkas vähehaaval linn tekkima. Ühes lossi elanikkega asus ka kaupmehi ja käsitöölisi lossi lähedalle, kus parem ning kaitstum oli elada. Alguses allusid nad lossi ülemalle ja korrale. Asunduse suurenedes, omandas see linna nime ja õigused. Juba XIV aastasaja lõpul oli Paide linn, oma valitsuse ja kohtuga. Siin voolas tavaline saksa keskaja linna elu, gildide ja tsunftidega. Kauplemine suurenes. Linn edenes. XVI sajandi algus oli Paide õitseaeg. Tolleaegne linn võttis oma alla sama palju maad kui praegunegi. Vana linnakraavi võib veel kohati tunda. Linna ehitusist pole midagi säilund.

    XVI as. elati linnades väga lõbusat ja kergemeelset elu. Aadel ja kodanikuseisus oli pikal rahuajal õppinud priiskavalt ja pillavalt elama ning unustanud välised vaenlased. Nõrgale ordule oli see paras aeg kallale tungida. Neis pikkades sõdades, mis siis maa pärast peeti, näitasid lossid oma võimu. 1558 ilmusid venelased Paide ette, pääsid paidelase Bare äraandmise tõttu linna ja põletasid selle maha. Loss jäi siiski valdamata. Bare kisti hiljem ratta pääl lõhki. Kahe aasta pärast ilmusid venelased uuesti. Lossi kaitsjaiks oli ainult paarkümmend meest Jasper von Altenbockumi juhatusel; seegi kord jäi loss võitmata. Kuid ordu valitsusaeg Paides oli lõpnud. Ise nõrk olles, otsis ta naabreilt abi Vene vastu ja andis Paide Poolamaa kätte. Mõlemate ordu pärandajate: Rootsi ja Poola vahel algas võitlus saagi pärast. 1562 ilmusid rootslased Paide alla, kuid ainult pääle kolmekuuse piiramise, pääle selle kui tormi oli joostud, torn ühes võitjatega õhku oli lennand, andsid poolakad näljahädas järele. Aastakümneks jäi Paide Rootsi alla. "Liivi kuningas" Magnuse kutse Paidet 1570 vallata, jäi tagajärjeta. Kuid kaks aastat hiljem langes Paide siiski venelaste kätte. Ivan Hirmus ühes kahe poja ja Maljuta Skuratoviga ilmus jõulu ajal 1572 Paide alla. Paides oli kaitsjaid vähe. Vaenlane oli ootamatu. Uusaasta hommikul joosti tormi. Paide kants langes. Langend oli ka Maljuta Skuratov (Langenute mälestuseks seisab Paide ligidal mälestussammas). Selle tasuks laskis tsaar kõik lossijäänud maha tappa. Ainult mõned talupojad, kes end vangikotta olid peitnud, pääsid kavalusega. Kirikus varjajad lasksid ise endid õhku. 8 aasta pärast võitis Rootsi siiski Paide tagasi.
    Sõdade järel oli Paide pea täitsa hävinend. Maju oli vähe järele jäänd, elanikke oli vähe ja need olid lossi sunduse all. Linna omavalitsusest polnud jälgegi järel. Tahtes Paide tähtsust jälle tõsta, andis Rootsi valitsus sellele Rootsi säädused ja laiendas endise kantsi uute vallide, kraavide ja ehitustega moodsaks kindluseks. Praegused vallid on tollelt ajalt pärit. Kaua ei kestnud Paide rahu. Varsti võtsid poolakad näljutamisega Paide oma kätte, kuid 1607 tulid rootslased tagasi. Kindluse võtmisel lendas osa lossi õhku.
    Nüüd jäi Paide pikemaks ajaksRootsi valitsuse alla, kuid tema tähtsus ja võim olid kadund. Sõjatehnika edenedes olid Paide kindlustused otstarbetuks saand. Aastal 1636 tehti Stockholmis otsuseks Paide kindlused ära hävitada. Sest ajast seisavad Paide lossivaremed.
    Paidel algas uus ajajärk:võitlus oma õiguste pärast mõisatega. Gustav Adolfi tütar Kristina oli Paide Mäo mõisa ühele Rootsi mõisnikule kinkinud. Selle järeltulija krahv Torstensohn sai lossi hävitamise järele ka lossi platsi ühes "Hakelwerkega". Seda mõistsid aga mõisnik ja linn kumbki isemoodi. Torstensohn arvas selle all tervet linna, paidelased aga lossi maal asuvaid maju. Alguses, et linn vaene oli, ei katsunud mõisnik oma õigust maksma panna. Linn elas iseseisvat elu, valis ise omad ametnikud. Alalised olid aga riiudlinna ja Torstensohni vahel, kunni lõpuks riigivõim vahele astus ja krahvi kasuks. Kohus läks mõisniku kätte. Elanikud pidid Torstensohnile truudust vanduma: "Mina N.N vannun ja tõotan Jumala nime juures, et ma Keiserlikku Kõrgust, minu kõige armulisemat Kuningat ja Herrat ja kõrgestsündind krahv Torsensohni truu alamana ja sõnakuuleliku orjana tahan teenida, nii tõestikui Jumal mind päästab ja tema püha evangeelium". Järgmiste omanikkude all läks paidelaste orjus ikka suuremaks ja koormavamaks. Ei aidand kaebtused ega õiguse otsimised Tallinnas. Lõpuks pääsis Paide siiski Mäo mõisa alt, kuid mitte kauaks.
    Põhja sõja ajal sai Paide palju kannatada. Aastal 1703 põles ta maha. Elanikud viidi vangi. Rahutegemise järele tuli Paide Venele ja anti uuesti Mäo mõisa sunduse alla. Orjused suurenesid. Paide kodanikud pidid Mäo pärisherrale vannet vanduma, mõisale kümnist maksma, ketrust tegema ja muid orjusi kandma. Kohus oli mõisa käes. Sellest ajast on pärit jutt, mida ka Rakvere kohta teatakse, et korra kui naised vastu hakand ja enam ketruseorjust mitte kanda tahtes lõngad turul ära põletasid, kündis mõis turuplatsi üles ja tegi kartulid pääle. Alles 1783, kui Venemaal asevalitsuslik kord sisse säeti, sai Paide lõplikult Mäo mõisa alt vabaks. Mäo mõisnik sai selle eest tasuks 5 mõisat.
    Sellest ajast pääle on Paide eland vaikset, tähelepanematut pisitasa provintsi väikelinna elu oma ette, ilma suuremate juhtumisteta. Kõik ilma suuremad sündmused, sõjad ja revolutsioonid on Paideski leidnud vastukajastuse, kuid kunagi pole ta ise millelegi põhjuseks olnud. 1900 ühendati Paide Tallinnaga kitsaroopalise abil, mis linna tähtsust vähe aitas tõsta. Maailmasõja ajal ehitati Tamsalu-Paide raudtee. Paides on praegu nime järele ligi 500 üksikut maja, üle kolmetuhande elaniku, koha poolest 11. linn. Ta on pääasjalikult oma maakonna juhtivate asutuste asukohaks, ega mitte tööstus- või koolilinn. Tööstustest on nimetamisväärt Baltika tuletikutehas, Eesti suurim sellesarnane, mille aastane produktsioon üle 20 miljoni tikutoosi, ja Koppel& Ko rauavabrik.
    Paide iluks ja auks on aga ikka lossivaremed ja vallimägi, kus nüüd suur puiestik pääl kasvab. Torn ise on restaureeritud 1897. Vallipäälne on paidelastele nüüd kõik: park ja vabaõhu teater, lavn-tennise plats ja pidude koht. Paide elab ikka minevikus. Sellest arusaamisele jõudes, et tähtis on mineviku mälestusi koguda, on asutatud 1904 "Gesellschaft zur Erhaltung Jerwscher Altertümer". Sellel on ka väike muuseum, mis tühja-tähja kõrval ka mõndagi väärtuslikku omab. Pääle mõne mõisamööbli, pildi ja sõjariistade, mis mitmeil aastail on kingitud, on sääl väike kogu juhuslikke etnograafilisi asju: kapp, vanker, saan, kangaspuud, voodi, Laupa magasipulgad, taarikanne, mõni rahvariie ning kirikuasju. Leidub ka kuriositeete: klaaskapis seisavad karjapoisi nikerdatud pildiraam, miniatüürne vokimudel, tohust karbikesi, kellegi von´i roostes uur, 2 vana õmblusmasinat ja "Cravatte aus Glas, dardebracht A. v. Knaut" ning Armband aus Haar, Pastor P.Knüppfer", milliseid viimaseid ikka vaatajaile näidatakse. Võrdlemisi hääs korras on vana Paide apteegi sissesääd, mis muuseumis on nii korraldatud nagu see apteegiski on olnud. Riiuleil on klaaspurkes ladinakeeliste päälkirjadega rohud, värvid; laekais igasugused maalt korjatud ja muud arstimisvahendid, nagu kuivatatud rohud ja heinad, mitmesugused juurikad, vähikivipulber jne. Nurgas muid keskaegseid apteegi- ja keemia riistu: kummalisi klaasretorte, suuri klaaskolbesid, õlipotte, tinakausse ja marmorist tampe pulbrite hõõrumiseks. Letilaekas on vanu arstiraamatuid, apteegi käsiraamatuid XVIII ja XIX as., retseptide nöörraamatuid XIX as. algult, Aleksander I retseptid 1812, herbaarium, Dispensatorium regium & Electorale aastast 1731 j.m. Huvitav on klaaspurgis olev põletatud harakapää, mis arstirohuna omal ajal tarvitati. See on vana rohi, teda tarvitati epilepsia vastu. Harakas pidi jõulu ja uueaasta vahel maha lastama ja põletatama. Juba 1603 tuntakse "Aqua Picarum antileptica". 1910 küsib keegi Rev. Zeit. "dieses Meisterwerks göttlicher Schwarzweisskunst") üle.
    Muuseumis on ka kogu arkeoloogilisi asju Järvamaalt, mis hästi hoitud. Lhk. 218 on pildistatud kaks selles muuseumis olevat riista. Pahemal pool on sõlg Purdi külast Anna kihelkonnast, mis kündmisel päevavalgelle tulnud. See on kivikalme leid ja pärit IV ja V aastasaja pöördelt n.n. ambsõlg, hõbedaga kaetud, väga ilus töö. Samasuguseid on leitud veel Tartu ligidalt Kardlast (hõbedast) ja Pilistverest. Niisugused sõled on oma alguse saanud esimesil aastasadadel p.Kr. Lõuna-Venemaal ja säält levinud põhja poole. Meile on kultuurivool tulnud Ida-Preisist. Need sõled on oma aja uhkemad ja ilusamad riistad. Muist sõlgi on pärit Kaulepi (Madise khk., 22 klm. Paidest) aareleiust. See on suur leid, mis hulkhõbeasju sisaldas. Leitud põllult suure kivi alt. Pärit XIII aastasajalt. Teisena on siin pildistatud hõbe hoburaudsõlg, millest meie suured setu sõled on arenend. Otsad on kokku kasvand, rõngas on laienend ja ülestõusnud, kunni tekkis trehtrisarnane kinnine sõlg.

    Kes tahaks nüüdsest Paidest õiget pilti saada, peaks minema sinna kui Paides on pritsimeeste paraad. See on linna tähtsam sündmus. Siis on kõik linn väljas. Kiriku ees teevad vaskkiivreis mehed paraadi. Ees tatsutab tõsiselt-uhkelt veevedaja hobuse seljas ja järel astub terve pritsimeeskond, pühapäevalikult-kohmakana ja jõululaupäevalikult rõõmutsevana. Kui real tuleb ümber pöörda, peab ratsanik ruttu teise otsa traavima. Ja siis liigub see protsessioon, kui kõned on peetud, lippe, mille kõige kolme valitsuse: vene, saksa ja eesti värvid päälikute, on lehvitatud, valli pääle. Sääl on muusika, tants, märgilaskmine ja õllejoomine. Ja kui õhtu pimedus jõuab, tehakse illuminatsioone, lauldakse, tantsitakse ja juubeldatakse kunni veel jaksab.
    Ühesõnaga: rõõmus ja süütu nagu tütarlaps.


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein