Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    5 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Jüriöö ülestõus

    Tants Eestimaa ümber ehk kes võitis Jüriöö?

    » 
    » Jüriöö kutse - teem...
    » Jüriöö mässust
    » Jüriööst teisiti
    » Kui kiiresti liigut...
    » Tants Eestimaa ümbe...
    » Paide konwerents 4....

    Tants Eestimaa ümber ehk kes võitis Jüriöö?

    Estonica



    Avamäng Euroopas

    Aastatel 1330.–1340. hakkasid Eestimaa vastu huvi tundma mitmed lähemad ja kaugemad valitsejad. Teadupärast aga kuulus Eestimaa tollal Taanile. Mis siis põhjustas säärase elevuse naabervõimude juures? Selle mõistmiseks mõni sõna Taani tollasest ajaloost. Nimelt toimus Taani riigis parajasti äärmine lagunemine — kuningas Christopher II, kes oli suures rahahädas, pantis ühe valduse teise järel. Laenu katteks oli sobiv ka kaugel asetsev Eestimaa hertsogkond.

    Üks esimesi Eestimaa kosilasi aadlimees Knut Porse oli abielus kõrgest soost Ingeborgi, Norra kuninga tütre ja Rootsi hertsog Erik Magnussoni (surnud 1318) lesega. Neil sündis kaks poega, kes surid aastal 1350. Kuid Ingebrogil oli üks poeg ka esimesest abielust, Magnus Erikson (sünd. 1316), kellest hiljem sai Rootsi ja Norra kuningas. Miks on need suguvõsasuhted nii olulised? Aga sellepärast, et Knut Porse sai 1329. aastal lääniks Eestimaa hertsogkonna. Ta ise suri järgmisel, 1330. aastal, jättes maha energilise lese ning kolm pärimisõigusega poega.

    Sellest poleks ju olnud lugu, kui asjad Taani riigis oleksid kulgenud rahulikult. Kuid 1331. aastal toimus Gottorpi lähedal Christopher II ja Holsteini Gerhardi vahel lahing, milles kuningas sai järjekordselt lüüa, järgmisel aastal suri ta aga põlatuna ja vaesuses. Valitsema hakkas Gerhard. See polnud kaugeltki kõik. Nimelt kihlati juba 1323. aastal surnud kuninga Christopher II tütar Margareta Brandenburgi markkrahv Ludwigi, Saksa keiser Ludwigi pojaga. Pulmad peeti järgmisel aastal. See oli väga kõrgest klassist abielu ja pidi loodetavasti täitma riigikassa Saksamaa rikkustega. Läks aga vastupidi. Kõigepealt tuli Ludwigile välja maksta lubatud kaasvara, 12 000 marka ehk 2,8 tonni hõbedat. Et seda summat Taani kuninga kukrus polnud, oli ette teada. Seetõttu panditi Ludwigile veimevaka katteks rida Eestimaal asuvaid mõisu, mis oli markkrahvi jaoks muidugi väike lohutus. Kui nüüd Christopher II läks teise ilma, kahanesid Ludwigi lootused kaasavarale hoopis olematuks – asjaolu, mis kindlasti pidi ärritama tema isa, Saksa keisrit.


    Jüriöö sündmustega seotud Taani, Saksa ja Rootsi dünastiad


    Kuid Christopher II ei surnud samuti pärijateta. Peale kaasavaratu tütre Margareta ja tolle kahe õe jäi temast maha ka kaks poega. Neist troonipärija Erik oli samuti surnud 1332. aastal, vanem poeg Taani junkur Otto kandis ühtlasi Eestimaa hertsogi tiitlit. On väidetud, et iseloomult oli Otto isasse. Nõnda andiski ta 1333. aastal oma noorema venna Valdemari (mitte segi ajada hertsog Valdemariga) nõusolekul markkrahv Ludwigile kaasavara asemel kogu Eestimaa, loobudes ühtlasi siin igasugustest õigustest. Sellele vaatamata võttis Valdemar, saanud 1338. aastal täisealiseks, enesele nii Taani kuningriigi kui ka Eestimaa hertsogkonna pärija tiitli.

    Niisiis oli 1330. aastate lõpuks Eestimaale terve rida õigusjärgseid pretendente: Knut Porse pärijad, eeskätt muidugi Rootsi kuningas Magnus; aga samuti Brandenburgi markkrahv Ludwig ning eelkõige muidugi Christopher II noorim poeg Valdemar. Valdemar kasvas üles Saksa keisrikojas ja sirgus rüütliks Ludwigi õukonnas. Seetõttu tohib vist oletada, et kasvatuse tulemusel oli keiser Ludwigil Valdemarile suur mõju.

    1340. aastal tapsid taanlased Randersi lossis vihatud Holsteini Gerhardi ning Brandenburgi markkrahv Ludwigi vahendusel algasid läbirääkimised Taani kuningriigi jaluleseadmiseks. Krooni päris Cristopher II poeg Valdemar, kelle esmaseks ülesandeks sai vahepeal panti pandud riigi väljalunastamine.


    Kohalikud jõujooned Eestimaal

    Kuidas see kõik mõjutas sündmusi Eestimaal? Segaduste suurenemisega Taanis aktiviseerus Eestis märgatavalt Saksa ordu Liivimaa haru. Pärast kuningas Cristopher II surma 1332. aasta sügisel loobus Tallinna asehaldur capetaneus Marquard Breide ordu kasuks kroonile kuulunud Tallinna ja Narva kindlustest ning sõlmis orduga ühtlasi vastastikuse mittekallaletungi lepingu. See viis suurde ärevusse vasallid. Võimalik, et nad kartsid sattuda Taani kauge ja lõdva valitsuse alt rangelt tsentraliseeritud ja naabruses asuva ordu võimusesse. Igatahes puhkes asevalitseja ja vasallide vahel riid, mille lepitas ordu kõrgmeister alles 1334. aastal.

    Näib, et ka vasallidki ei jäänud istuma, käed rüpes, vaid hakkasid abi otsima mujalt. Mõned allikad lubavad järeldada, et vastavaid läbirääkimisi peeti 1336. aastal Rootsi kuningas Magnus Erikssoniga. Sealne noor kuningas Magnus oli äsja omandanud Taanilt Skåne ja näidanud ennast tõsiseltvõetava poliitikuna. Rootsi poole vaatas teisigi Liivimaa võimumehi. Näiteks viibis samal aastal Magnus Erikssoni kroonimisel Stockholmis Tartu piiskop Engelbert, Saksa ordu vihane vaenlane. Rootsi poole pöördumine ei johtunud mitte ainult selle geograafilisest lähedusest. Mäletatavasti evis Magnus Knut Porse pärijana Eestimaa suhtes ka õigustatud nõudmisi.

    Olukorras, kus poja kaasavara ähvardas libiseda rootslastele, astus mängu Saksa keiser. 1339. aastal tegi ta Saksa ordu kõrgemeistrile ülesandeks hõivata Eestimaa, vältides nii selle ärakiskumist Taani riigi küljest ja anda Taani kuninga Valdemari kätte, sest need alad olid lubatud kaasavaraks markkrahv Ludwigile. See ülesanne tuli täita kohalikel ordujõududel. Keisri käsku võib tõlgendada kaheti. Esiteks surveabinõuna Taanile, kindlustamaks oma poja kaasavara. Kuid pole välistatud, et see võis olla hoopis keisri toetus Taani noorele troonipärijale.

    Omaette küsimus on, kelle käest tuli ordul Eestimaa Valdemari jaoks hõivata? Esiteks kuulus see niikuinii ordule. Ei saanud ta ju vallutada Eestit iseenda käest iseenda jaoks. Reaalseim oht võis aga ähvardada Rootsist. Ilmselt oli tol hetkel tegemist võimuvaakumiga, olukorraga, kus võimalusi (ja õigusi) oli paljudel ja kus keiser otsustas toimida esimesena. Kelle huvides tegelikult, seda näeme peagi.

    Valdemar käitus, nagu kohane noorele prote˛eeritavale vasallile. 19. märtsil 1340 kordas ta sõna-sõnalt oma venna Otto 1333. aasta kinnitust, anda Eestimaa Ludwigile kaasavaraks. Ja juba nädal hiljem avas keiser kaardid. 26. märtsil 1340 andis ta oma õnnistuse puhuks, kui Brandenburgi Ludwig või selle volimehed loovutaksid Eestimaa ordule. Valminud oli keerukas kolme-neljakäiguline kombinatsioon ordu–Valdemar–Ludwig–ordu.

    Mis oli niisuguse diplomaatilise viguri eesmärk? Nähtavasti puudus Brandenburgi Ludwigil vähimgi huvi Eestimaa vastu. Kuid tal oli sellele tõsiseltvõetavaid õigusi, mille asemel oleks ta pigem eelistanud hõbedat. Seevastu oli ordu juba kaua ihaldanud uusi valdusi Liivimaal. Kuid tal polnud selleks mingit õiguslikku alust. Eestimaa hertsogil Valdemaril, oli aga vaja raha nii riigi kokkuostmiseks kui vana kaasavaravõla tasumiseks.

    Kõigi nimetatud osapooltega olid keisril head suhted, kellelegi neist polnud tal põhjust teha liiga. Ainult Rootsi kuningas Magnus Erikssoni ei mainita müügiplaanides kordagi. Ent tema oli juba saanud Skåne, temale kuulusid nii Turu kui Viiburi. Kui nendele oleks lisandunud ka Eestimaa, muutunuks Läänemeri suures osas Rootsi sisemereks. Seda ei saanud naabervõimud lasta sündida. Niisiis tuli kombinatsiooni teostamiseks leida tee, mis oleks rahuldanud igaüht peale Rootsi.

    1341. aastal valmiski mitu Eestimaa ostu-müügi lepingu kavandit, kuid kõik need jäid vaid paberile. Allikad ei reeda Valdemari meelemuutuse põhjust. Ehk oli ordu ilmutanud liigset huvi Eestimaa vastu ja viinud Valdemari seeläbi mõttele kauba hinda tõsta? Igatahes lükati Eestimaa müük edasi ja Tallinna jäid endiselt resideerima Taani asevalitseja ning Lundi peapiiskopile alluv piiskop.


    Jüriöö ülestõus ja Rootsi “abi”

    Me ei tea, kuidas oleks edasine kauplemine Eestimaa ümber kujunenud rahulikus olukorras. Kuid nagu teada, alustasid vaevatud Eesti talupojad 1343. aastal ülestõusu, mille ordu veriselt maha surus. Liivi ordu kätte läksid kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas — Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal.

    Niisiis hakkas keisri plaan, Eestimaa ordule allutada, realiseeruma. Et see toimus mitte ainult keisri, vaid ka ordu enese huvides, on täiesti ilmne. Kuid küsimuse võib asetada ka teisiti, nimelt — kelle vastu ordu tegutses? Ilmselt vastab tõele Hoeneke teade, mida kinnitab tallinlaste ühine tunnistus — võimu üleandmine ordule sündinud silmitsi ähvardava Rootsi-ohuga. Ka eestlaste poole üle läinud sakslaselt on säilinud tunnistus, et rootslased tahtnud Tallinna ammu enese kätte saada. Tõepoolest jõudsid ju vahetult pärast Sõjamäe lahingut, 18.–19. mail 1343 Tallinna Viiburi ja Turu foogti (st. Rootsi) väesalgad.

    Tavaliselt põhjendatakse nende saabumist eestlaste abipalvega Turu foogtile. Ent mõelgem pisut. Ülestõus algas 23. aprilli ööl. Põletati maha Padise klooster ja kümneid mõisu, tapeti sakslasi, koguneti, liiguti Tallinna alla ja piirati see sisse. Alles Tallinna alt läkitatud saadikud Soome. Kõik eelnev pidi võtma mitu päeva, mistõttu pole ehk väär oletada, et Turu poole teele võidi asuda alles aprilli lõpus, mai alguses. Mingeid suuri laevu eestlaste käsutuses ei olnud, maatõugu kiprite alused olid reeglina rannasõiduks mõeldud purjepaadid. Teekond Tallinnast Turusse tol ajal ja niisuguse sõiduvahendiga pidi kestma vähemalt nädala. Veel kaugemal oli Viiburi, kui sinna saadikuid üldse läkitati.

    Nii või teisiti pidi aega kuluma ka Soomes. Kuidas pääsesid mere tagant metsast tulnud mehed Soome asevalitseja, s.o. Rootsi kuningast järgmise mehe jutule? Ja kui nad pääsesid, siis tuli ju ometi pidada läbirääkimisi, veenda, selgitada ja jõuda ka tagasi Tallinna. Tagasi oldi hiljemalt Sõjamäe lahingu päevaks, 14. maiks, sest eestlaste poole üle jooksnud ja ordumeistri kätte vangi langenud sakslane teadis juba nimetada Turu foogti saabumise täpse päeva. Too omakorda pidi vahepeal koguma sõjamehed, leidma nende veoks laevad, purjetama Tallinna. Lisaks tuli kooskõlastada tegevus Soomemaa teises servas paiknenud Viiburi foogtiga. On ülimalt küsitav, kas kõige sellega suudeti toime tulla nii lühikese ajaga. Seetõttu võiks ehk oletada, et eestlaste kontaktid Rootsiga olid sõlmitud juba varem, enne ülestõusu puhkemist.

    Või peaks siin kahtlustama hoopis rootsipoolset algatust? Taani ja Rootsi olid parajasti sõjajalal ning Rootsi vägede ülesandeks Eestimaal oli Turu foogti Dan Nicklissoni sõnul tasuda kätte Taani kuninga ülbuse eest. Ent nad hilinesid õige pisut. Ülestõusnud purustati sõjamäe lahingus. Otsustavalt ja kiirelt tegutsedes oli ordu võtnud võimu Eestimaa hertsogkonnas ja nõnda hoidnud ära Rootsi vallutuse. Rootslastel ei jäänud üle muud, kui sõlmida Taani kuninglike nõunike, Tallinna linna ja Eestimaa asukatega 21. mail aastane vaherahu. Lõplik rahu Rootsi kuningas Magnuse ja Taani Eestimaa esindajate vahel pitseeriti arvatavasti septembris 1344.

    Aga kui sõlmiti rahu, pidi eelnema ka vaen. Ja mida muud olid siis Dan Nicklissoni ülalosundatud sõnad kui mitte Magnuse esindaja ametlik sõjakuulutus Taani-Eestimaale? Ent säärane asi ei saanud küll kuidagi toimuda võõra maa mässavate talupoegade algatusel. Järelikult võime küll kõnelda eestlaste ja rootslaste koostööst 1343. aastal eesmärgiga vallutada Tallinn, kuid tegemist ei olnud mitte Soome foogtide ühekordse abiretkega, vaid sihikindla sammuga Rootsi Taani- ja Eestimaa-poliitika laiemas kontekstis.


    Olukorra lahendus ja selle tagajärjed Euroopa arengule

    On ilmne, et mässavat maad polnud Valdemaril kuigi tulus müüa. Seetõttu ei kuule me kauplemisest Eestimaa ümber mitu aastat. 1346. aasta suvel valmis viimaks kokkulepe, millega kuningas Valdemar müüs Eestimaa 19 000 hõbemarga (4 tonni hõbeda) eest Saksa ordule. Eraldi ürikuga pidi Brandenburgi markkrahv Ludwig saama ordult kui Eestimaa uuelt valdajalt oma kaasavara eest 6000 hõbemarka. Nagu kinnitavad dokumendid, makstigi nimetatud hiigelsummad Valdemarile järgnevail aastail välja.

    Võrreldes varasemate kavanditega oli Eestimaa hind vahepeal tõusnud ligi veerandi. Meenutades Taani riigikassa meeleheitlikku olukorda on see ju mõistetav. Kuid võttes arvesse ordu ülitugevat seisundit Eestimaal poleks sel iseenesest olnud vähimatki põhjust Valdemari soovidele vastu tulla. Seetõttu lubab läbirääkimiste tulemus oletada, et Saksa keiser ei jäänud ka seekord kõrvaltvaatajaks, vaid vastupidi, suutis oma autoriteediga veenda osapooli kokku leppima. Kõige suurema möönduse pidi tegema ordu. Seevastu Valdemar sai oma kauge provintsi eest antud oludes ilmselt maksimaalse summa. Ning ka markkrahv Ludwigil polnud põhjust kurta — ammu korstnasse kirjutatud kaasavara asemel (liiati oli ta abikaasa Margareta 1340. aastal surnud) võis ta tasku pista ligi poolteist tonni hõbedat. Pealegi pole välistatud, et ka teine pool kaasavara kompenseeriti talle mingil moel.

    Kirjeldatud kontekstis omandavad Jüriöö ülestõusuga seotud sündmused meie jaoks mõneti harjumuspäratu sisu. Olukorras, kus Taani kuningriigis oli ennenägematu võimukriis, käis laiaulatuslik ja kõrgetasemeline poliitiline mäng krooni nõrgimalt seotud lüli, Eestimaa hertsogkonna ümber. Kujunes välja huvide vastasseis ühelt poolt Taani kuninga Valdemari, ordu ja Brandenburgi markkrahvi Ludwigi ning teiselt poolt Rootsi kuninga ja Eestimaa pärija Magnus Erikssoni vahel. Esimest grupeeringut toetas Saksa keiser Ludwig, markkrahvi isa ning Valdemari kasvataja, keda ürikud märgivad küll harva, kes aga oli kõikide oluliste otsuste taga. Rootsi otsis poolehoidjaid Eestis, vasallide ja ka talupoegade leerist. Viimaks realiseerus keisri 1340. aastal sündinud plaan, mille kohaselt kuningas Valdemar ja markkrahv Ludwig müüsid Eestimaa ordule.

    Niisugune lahendus vastas ilmselt kõigi kolme nimetatu vajadustele ja taotlustele ning kõrvaldas ühtlasi Rootsi liigse tugevnemise ohu. Ja kes teab, kas polnud Sõjamäe lahing selles suhtes mitte üks Põhja-Euroopa ajaloo pöördepunkte. Kas oleks ordu suutnud vastu seista Soome-Eesti ühendjõududele? Kui aga Rootsist oleks Eestimaa vallutamisega saanud Läänemere isand juba 14. sajandil, siis ilmselt poleks ta ilmselt sulanud osaks ka Kalmari unioonist (Taani, Norra ja Rootsi liitriik 1397–1521). Ja hoopis teistsuguseks oleks kujunenud ka Eesti saatus.






    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein