Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    6 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Jüriöö ülestõus

    Kui kiiresti liiguti Jüriööl Eestimaa teedel?

    » 
    » Jüriöö kutse - teem...
    » Jüriöö mässust
    » Jüriööst teisiti
    » Kui kiiresti liigut...
    » Tants Eestimaa ümbe...
    » Paide konwerents 4....

    Jüriöö sõnum

    Kui kiiresti liigeldi 700 aastat tagasi Eestimaa teedel?


    TÕNU RAID



    Jüriöö ülestõusu ajal jõudis käskjalg sõnumiga 23. aprillil 1343 harjukate alustatud “mängust” Paidest Vastseliina alla ordumeistrini ja ordumeister von Dreileven sealt tagasi Paidesse kokku 11–12 päevaga. Siiani ei ole täpselt selgunud, kus viibis sõjaks Pihkva vastu valmistunud ordumeister Dreileven 1343. aasta aprilli lõpus. Võimalik, et ta oli eelmisel aastal (1342) ehitatud Vastseliina piirikindluses, kuid sama võimalik oli ka ta viibimine Irboska all. Bartholomäus

    Hoeneke kirjutatud Liivimaa noorem riimkroonika, mis on peamisi allikaid Jüriöö sündmuste rekonstrueerimisel, sellest midagi ei räägi. Ordu ettevalmistused sõjaks Pihkvaga on teada muudest allikatest.


    Arvestades tolleaegseid teeolusid ja läbitud vahemaad (500 kuni 507 km Tallinnast Paide kaudu Vastseliinasse ja tagasi Paidesse, või isegi 560 km, kui oli vaja liikuda Irboskani, või 600 km, kui teade ülestõusust alustas liikumist Padise alt ning sealt veel Tallinnasse ja uuesti Paidesse, mis annab + 180 km), on sõnumi viimine ja sellele järgnev väga kiiresti tehtud.1


    Kuna Sinialliku sild Pirita jõele Tallinna–Paide teelõigul ehitati alles mõned aastad pärast Jüriöö ülestõusu, kulges tee Tallinnast Paidesse suure tõenäosusega üle Jüri–Vaida–Pikavere–Kose–Kuimetsa–Vahastu–Piiumetsa, mis annab vahemaaks tublisti üle 95 km, kuid võime jääda 95 km juurde, mõeldes sellele, et sõnumitooja ei alustanud liikumist otse Tallinna raekoja eest. On olemas ka teine liikumistee variant: Tallinn–Raudalu–Vaela–Nabala–Tuhala–Kanavere–Habaja–

    Kuimetsa ja sealt edasi juba eespool mainitud teed pidi üle Vahastu–Piiumetsa Paideni. Lõpptulemusena võime ka selle lõigu pikkuseks võtta 95 km.


    Paidest Tartusse viis tee tollal, nagu praegugi, läbi Põltsamaa. Kuid ainukesed sillad üle Emajõe olid veel 1930. aastate keskel Tartus ja seepärast liiguti Põltsamaalt itta üle Aidu ja Siimusti, et Painküla all üle Pedja jõe pääseda ning edasi läbi Kassinurme ja Äksi Tartusse jõuda. Sama teejoon on kantud Ajalooarhiivis säilitatavale, 1695. aastal valminud Tartu kreisi teede atlase teetrassile Landzwägen ifran Dorpt genom Oberpahlen ath Rewal (leheküljed 17–30). Tartus sai üle Emajõe Laia tänava otsas asuva silla kaudu või parvemehe abil. Piiskopi residents oli Toomemäel, seal toimus tõenäoliselt hobuste vahetus ja edasi Vastseliina suunas viis juba vana Pihkva tee, mis kümmekond kilomeetrit pärast Tartut, Uhti juures läks tammile ehitatud teed pidi üle Porijõe. Sellest tammile ehitatud teest räägib 1299. aastal koostatud ürik, mille alusel Tartu piiskop Bernhard kinnitab Uhti küla ja tammi peal oleva tee apostel Simoni katedraali vikaarile.2 Edasi kulges tee üle Karilatsi–Ihamaru–Tilleoru–Kirumpää–Verijärve Vastseliina lossi juurde välja. 1695. aastal valminud Tartu kreisi teedeatlases on ka see tee olemas (Landzwägen ifran Dörpt ath Nyhusen, lk 97–135). Kui ordumeister oli Irboska all, siis liikus käskjalg talle järele Meeksi ja Pankjavitsa kaudu Irboskani.




    Vaata suuremat pilti

    Ülaltoodud teed pidi on Paidest Vastseliinasse üle 206 km ja Irboskani on sealt edasi veel 33 km, kokku siis 206 või 239 km. Oletame, et ordumeister viibis siiski Vastseliinas, seega liikus käskjalg Tallinna alt tulistvalu kokku 301 km. Käskjala saabumisel peeti välknõupidamine ja uus käskjalg võttis sama tee tagurpidi ette, et harjukatele Tallinna all teatada: 4. mail tuleb Paides kohtumine ordumeistriga. Ordumeister hakkas kohe koos kaaskonnaga Paidesse liikuma, tal oli siiski päev või kaks rohkem aega, sest ta ei pidanud Tallinna alt läbi käima. Ka ülejäänud orduvägi pidi Paide alla kogunema, kuid neile anti mõni päev lisaks. Seega pidid sõnumitoojad 9 või 9 ja poole päeva (216 või 228 tunni) jooksul läbima kokku vähemalt 600 kilomeetrit (Tallinna alt Paidesse ja Vastseliinasse ning sealt tagasi Tallinna alla) või isegi enam. Vaatame veel kord vahemaad üle:


    Tallinn–Paide (3×) 95 km, Paide–Tartu–Vastseliina (2×) 206 km. Kokku läbiti seega vähemalt 697 km.


    Harju mehed liikusid Tallinna alt Paidesse ka mingi aja. Vahemaa oli meie arvestuste järgi 95 km, seega kulus Paidesse jõudmiseks vähemalt 36 tundi. Me ei tea, millal sõnum ülestõusust Tallinna alt liikuma hakkas, kas 23. aprilli hommikul või keskpäeval. Samuti ei tea me, millal jõudis käskjalg teatega läbirääkimistest Tallinna alla ning millal eestlaste kuningad Paidesse jõudsid, kas keskpäeval või õhtul. Arvestame kõikidel juhtudel keskpäevaga. Kokku saame seega täpselt 11 päeva (264 tundi) ülestõususõnumi liikuma hakkamisest Paide “konverentsi” alguseni. Kuid äkki hakkas sõnum siiski liikuma varahommikul, mitte keskpäeval, ja võib ju olla, et eestlaste saadikud jõudsid Paidesse õhtuks. Igaks juhuks võime juurde arvestada veel 12 tundi, mitte rohkem. Seega arvestame sõnumi liikumise kestuseks 276 tundi. Selle 276 tunniga jõudis sõnum ülestõusust Tallinna alt Vastseliinani, kutse Paidesse tulekuks tagasi Tallinna alla ja sealt jõudsid veel ülestõusnute juhid Paidesse. Läbitud vahemaa on vähemalt 697 kilomeetrit. Keskmiseks ööpäevaseks liikumiskiiruseks tuleb 2,52 km igas tunnis. Vaatame, kuidas liiguti sel ajal Euroopas.


    Londoni ja Oxfordi vaheline maa on umbes 60 inglise miili ehk 96,5 km. Inglaste uuringust selgub, et 1315. aastal liikusid kaks kõrgeaulist Oxfordi Merton College’i ametimeest ratsa Londonisse ning matk kestis 2,5 päeva (1,61 km ööpäeva iga tunni kohta).3 1303. aastast pärinev Saksa Ordu reisukulude aruanne annab meile muuhulgas ülevaate päevateekondade pikkustest, mis kõiguvad 30 kuni 60 kilomeetrini päevas.4 Denecke andmeil oli Kesk-Euroopas hobuvankri päevateekond 28-30 km ja keskaegse kiirkulleri oma 50-60 km.5 Loomulikult mõjutasid päevamatka pikkust maastik, teeolud, aastaaeg, ilmastik ja vahetushobuse saamise võimalus. Hollandi krahv Wilhelm IV reisis oma ristikäigul Preisimaale 6. – 22. detsember 1346 Veneetsiast Brünni 16 päevaga, mis teeb 46 km päevas (1,9 km tunni kohta). Hertsog Wilhelm von Geldern läbis oma ristikäigul Preisimaale 1388. aasta lõpul 50-kilomeetriseid päevateekondi.6 15. sajandi keskelt on Saksa Ordu kirjadele hakatud märkima saabumis- ja lahkumisaegu. Märtsis 1427. aastal liikus kiri Võnnust Karksi ja Viljandi kaudu Paidesse, läbides ca 203 km vähem kui 90 tunniga.7 Keskmiseks liikumiskiiruseks seega 2,25 km tunnis, 10 tunnise päevateekonna puhul tegelikult ca 54 km päevas. 1439. aastal on kiri Riiast Elbingisse (Tukumsi, Kandava, Klaipeda, Königsbergi, Brandenburgi ja Balga kaudu) olnud teel 197 tundi (8 päeva ja 5 tundi).8 Sõltuvalt kasutatud teest on see vahemaa ca 500 ± 10 km. Ööpäevaseks liikumiskiiruseks sellel teel tuli 2,5 kilomeetrit tunnis. Tegelik kiirus oli ligilähedaselt 60 km päevas ja loomulikult on päeva sees nii söömine, magamine kui hobuste vahetamine. Liivi sõja eel ordu kirjadele tehtud saabumis- ja lahkumisaja märkmete alusel on kirjade liikumiskiirus olnud 18 juhul 21st 2,5 km või alla 2,5 km tunnis.9


    1291. aastal oli ristirüütlite viimane kants Akko Pühal maal uskmatute kätte langenud ja saja aasta kestel, 1320. aastatest alates kuni 1420. aastateni, oli Euroopa rüütlitel massiliselt kombeks käia reisul Preisimaal, kus Saksa Ordu suurmeister organiseeris ristiretki paganlike leedulaste vastu.10 Uskumatu kangelasteoga sai hakkama Kölni patriits Rutger Raitz, kes käis Preisimaal ja Leedus paganate vastu võitlemas 32 talvel ja lisaks veel 3 suvel Liivimaal. Euroopa kaugematest nurkadest Königsbergi rändamine võttis aega mitmeid kuid. Liikumiskiirust neil väga erinevate looduslike tingimustega teedel ei saa me võrdlemiseks kasutada, kuid mitmel korral on fikseeritud vahemaa Thorn–Königsberg läbimine nii ühes kui teises suunas. Looduslikud olud Preisimaal on üsna sarna- sed oludega Liivimaal, seetõttu kõlbab 263 km pikkuse Thorn–Königsbergi lõigu läbimiskiirus hästi võrdlusmaterjaliks. Andmeid on kolmelt erinevalt aastalt, sellel lõigul tehti tavaliselt ka mõned puhkepäevad.11 Arvutustes kasutan ainult liikumiseks kulunud päevi ja selle alusel selgub, et liikumiskiirus olid 37,6 km, 36,7 km ja 43,8 km päevas.


    Siiski tuleb viidata ka kiirusrekordile, mille augusti keskel 1383 püstitas Northumberlandi krahvi poeg Henry de Percy.12 Ta oli teel Preisimaale Danzigi läheduses kuulnud teelistelt, et Flandria ja Artois’ piirialadel kavatsevad pidada omavahelise otsustava lahingu Prantsuse ja Inglise kuningas. Seepeale rõõmustas rüütel de Percy väga ja tal tekkis tungiv soov selsamal päeval seal kohal olla. Jätnud maha kõik oma inimesed ja reisivarad, võttis kaasa ainult ühe paazi ning kihutas pidevalt hobuseid vahetades Genti, Flandria piirile. Selle teekonna, mis tavaliselt läbiti 40 päevaga, läbis ta 13 päevaga. Täpselt on teadmata koht, kust ta tagasisõitu alustas, seetõttu tuleb tema päevateekonna pikkuseks arvestada 80–100 km. Lisame, et otsustavat lahingut ei toimunudki.


    Toetudes Jüriöö sündmuste kohta allikates kirjeldatud liikumisteks kulunud ajale, saame ordu käskjalgade kiiruseks 2,52 km tunnis (697 km ja 276 tundi) ja eestlaste kiiruseks, ilma hobuseid vahetamata, Tallinna alt Paidesse läbirääkimistele minekul 2,63 km tunnis (95 km ja 36 tundi). Need kiirused on väga heas vastavuses samades oludes samal sajandil ja veel sada aastat hiljemgi liikunud kirjade kiirustega.


    Kaubavoorid läbisid 16. sajandi keskel ca 200-kilomeetrise vahemaa Tartust Tallinnasse talveteedel 8 päevaga, s.o. kiirus oli 25 km päevas. Veel 18. sajandil arvestati, et jalgsi liikuv käskjalg (“lööper”) läbib ööpäevas umbes 30 km, ja ratsanik päevaga 40-60 km.13 Ratsakäskjalg liikus mõnevõrra kiiremini. Maksimaalse pikkusega päevateekondi 5 kuni 10 päeva järjest jalgsi liikuda või ratsutada nõuab väga head kehalist ettevalmistust ehk tänapäevaselt öeldes – head sportlikku vormi. Tol ajal sporti ei tehtud. Füsioloogiliselt funktsioneerib elusorganism nii, et mida kestvam on pingutus, seda väiksema jõuga me end pingutame või aeglasemalt liigume. Inimese pingutustele paneb piirid organismi taastumiskiirus, samale seaduspärale allub ka hobuse organism.


    Meie spekulatsioon käskjalgade liikumise kiiruse kohta peab paika ainult siis, kui 11,5 päeva (276 tundi) järjest kõik sujus maksimaalse õnnestumisega: kui sõnum hakkas Tallinna alt liikuma 23 aprilli hommikul (mis on äärmiselt väheusutav, sest algul pidi ikka toimuva ulatusest mingi ülevaate saama), kui käskjalg sai igalt poolt kohe vahetushobuse, kui isandad igal pool tema toitmiseks ja majutamiseks saabumishetkel valmis olid ja kui ordumeister tõepoolest istus Vastseliina lossis. Juhul kui aga miskit kevadise teelagunemise ajal äpardus, mis nii pikal reisil ja sellisel kiirustamisel kergesti juhtuda võib, või oli ordumeister hoopis Irboska all, kargavad kiirusnäitajad märgatavalt üle tolle aja tavaliste piiride. Käskjalal võis Vastseliina lossi jõudmiseks kuluda natuke rohkem aega, sest ordu käsknikud ei teadnud saabuvast kullerist midagi. Sunnitud paus hobuste vahetamisel oli um- bes 2–3 tundi, nagu näitavad14 saabumise-lahkumise märkmed ordu kirjadel samast sajandist. Tagasitulekul Vastseliinast oli asi teine, küllap oldi valmis, et vägede ja kullerite liikumine nüüd tihedamaks läheb.


    Igal juhul ei saa me arvestada sellega, et kõik suurepäraselt sujus. Nii pikal ajavahel, 11 päeva jooksul, ei õnnestu kõik asjad maksimaalselt. Läbimisaegu tuleb hakata arvestama keskmiste kiiruste järgi. Igapäevase maksimaalse soorituse puhul läbiks jalamees selle maa 22 päevaga, ratsanik aga 11 päevaga. Murdmaastikul nii pikki vahemaid pikemate puhkepeatusteta ei läbita. Ordulinnustes sai ju hobuseid vahetada, kuid ühel otsal pidi sõnumiviija tõenäoliselt sama mees olema, seda nõudis sõnumi olulisus. Ekslemine maastikul nii tähtsa ülesande täitmiseks oli täiesti lubamatu, kiiret sõnumit viidi edasi võimalikku kiireimat teed pidi. Selleks tuli ka teed tunda. Keskmist kiirust (2,5 km tunnis) arvestades ei ole etteantud ajaga (23.04.-04.05) ja lühimat (ca 697 km) teed pidi seda vahemaad (Tallinn–Vastseliina–Tallinn–Paide) võimalik läbida. Aega kulub vähemalt 12–13 päeva.


    Need faktid annavad alust mõelda kahte asja. Esiteks toetavad nad arvamust, et diagonaalne tee Tallinnast läbi Eesti maismaaosa läbi Paide–Põltsamaa–Pannküla–Kassinurme Tartuni ja sealt edasi Pihkva alade piirini pidi siis juba olemas olema. Kõik muud liikumisteed Paide ja Vastseliina vahel on pikemad. Teiseks ei ärata toodud faktid usaldust liikumiskiiruse suhtes. Miski asi meie arvutustes või Jüriöö kroonikas on valesti.


    Viited:


    1 Liivimaa noorem riimkroonika, lk 79–81.

    2 Livländische Güterurkunden, II, 45.

    3 Chartres, 1983, lk 177.

    4 Forstreuter, lk 124

    5 Denecke, lk 217.

    6 Forstreuter, lk 125.

    7 Masing, Vaskuks, lk 58.

    8 Rotter, lk 26.

    9 Schirren. Quellen zur Geschichte des Untergangs livländischer Selbstständigkeit. Bd I – VIII. Reval 1861–1881. T. Raidi tehtud arvutused.

    10 Paravicini. Die Preussenreisen des Europäischen Adels.

    11 Paravicini, tabel 41, lk 264.

    12 Paravicini, Die Preussenreisen…., lk 241.

    13 Vägar och vägkunskap…. Stockholm, 1948.

    14 Rakvere foogti Gerdt Huin van Anstenraedti kiri 28. dec 1557. ordumeister Fürstenbergile peatus Porkunis 2 tundi. I . Reval 1861. 135 (lk 52 – 54). Carl Schirren. Quellen zur Geschichte des Untergangs livländischer Selbstständigkeit. Band




    Kasutatud allikad ja kirjandus:


    Babendererde, Paul. Nachrichtendienst und Reiseverkehr des deutschen Ordens um 1400. // Altpreussische Monatsschrift, 50. Königsberg, 1913. Lk 189–246.

    Denecke, Dietrich. Strasse und Weg im Mittelalter als Lebensraum und Vermittler zwischen entfernten Orten. // Mensch und Umwelt im Mittelalter. Stuttgart, 1987. Lk 207–223.

    Forstreuter, Kurt. Eine Reiserechnung des Deutschen Ordens aus dem Jahre 1303. // Hansische Geschichtsblätter, 76 Jhg. Köln, Graz, 1958.

    Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud U. Eelmäe. Tallinn, 2003. 253 lk.

    Güterurkunden. Livländische G. Bd.I: 1207–1500, hrsg. von Hermann v.Bruiningk und Nicolaus Busch. Bd. II: 1501–1545. hrsg. von Hermann v.Bruiningk, Riga 1908/23.

    Paravicini, Werner. Die Preussenreisen des Europäischen Adels. Sigmaringen, 1989. 396 lk.

    Puhle, Matthias. Das Gesandten- und Botenwesen der Hanse im späten Mittelalater. // Deutsche Postgeschichte. Berlin, 1989. S. 43–55.

    Rotter, Ekkehart. Die organisation des Briefverkehrs beim Deutschen Orden. // Deutsche Postgeschichte. Berlin, 1989. S. 23– 41.

    Carl Schirren. Quellen zur Geschichte des Untergangs livländischer Selbstständigkeit. Band I–VIII . Reval 1861–1881.

    Vahtre, Sulev. Bartholomäus Hoeneke. Liivimaa Noorem Riimkroonika (1315–1348). Tallinn, 1960. 164 lk

    Vahtre, Sulev. Kuningamehed ja Jüriöö ülestõus. // Vikerkaar (1993) 4. Vägar och vägkunskap i Mellaneuropa under trettioåriga krigets sista skede. Generalstabens Litografiska Anstalts Förlag. Stockholm, 1948. 96 lk + ill. + 3 kaarti.




    Allikas: Teeleht

    Tagasi ajaloo artiklite juurde


    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein