Menüü
Esileht
Ajalugu
Fotod
Foorumid
Ühendus
Lingid
Registreeru
 
W tegevused
Tegevusaruanded
Aastaaruanded
Toetajad ja liikmed
W-tooted
 
Viimati lisatud
  • Vanalinna konverents
  • ACTAlooline Weissenstein
  • Türi!
  • "Külmkõlad"
  • Posti 12
  • Welopäev
  •  
    Wotod
     
    Praegu siin:
    0 kasutajat
    44 külalist >>
     
    Sisene
    Kasutajanimi:

    Salasõna:

    pea mind meeles

    Registreeru!
    Unustasid oma salasõna?
     


    Jüriöö ülestõus

    Jüriöö kutse - teeme oma riigi?

    » 
    » Jüriöö kutse - teem...
    » Jüriöö mässust
    » Jüriööst teisiti
    » Kui kiiresti liigut...
    » Tants Eestimaa ümbe...
    » Paide konwerents 4....

    tekst: Karl Kello

    Jüriöötuled teevad hinge ärevaks. On ka põhjust – jüriööl 1343 alguse saanud ülestõusu käigus kaotasid eestlased pikkadeks aastasadadeks võimaluse oma asjade otsustamisel kaasa rääkida. Luhtus tõsine plaan taastada kohalik kirikuriik, mis allus otse Rooma paavstile.
    Kui president Arnold Rüütel käis oma esimesel ametlikul välisvisiidil Soomes, väitis ta Turu ülikoolis esinedes 21.11.2001, et Eesti riik võinuks sündida juba Jüriöö ülestõusu aegu: “Just 1343 oli see aasta, mil Eesti erinevad hõimud seisid väga lähedal ühtse rahva enesetunnetuse tekkimisele ja ainult õnnetu juhus – soomlaste abiväe jõudmise takerdumine – võttis võimaluse Eesti riigi sünniks juba 658 aasta eest.” Poliitikute ekstravagantsustega hellitatud ajakirjanikud ja lugejad mõtlesid küllap, et jälle üks riigimehe katse upitada ennast kõrgemale oma varjust. Et mingi mäss, mis see niiväga ikka ära ei olnud.
    Mida võis Rüütel Eesti riigi all tegelikult silmas pidada? Jüriöö ülestõusus peitub kahtlemata ühtteist niisugust, mille peale esimesel pilgul ei tule. Jüriöö lugu pole veel kindlasti mitte lahti kirjutatud. Miks näiteks astusid saarlased üles alles kolm kuud hiljem, kui ülestõus mandri-Eestis oli läbi kukkunud ja neli eestlaste kuningat tapetud?

    Kohalik kirikuriik

    Kõige tõenäolisemalt pidas president Eesti riigi võimaluse all silmas eestlastele suhtelist iseseisvust tagavat kirikuriiki.
    Jüriööl 1343 alguse saanud ülestõus haaras põhiliselt omaaegse kirikuriigi alasid, jaagupipäeval ühines sellega ka Saaremaa. Näib nii, et luhtus tõsine plaan taasteostada kohalik kirikuriik, mis allus otse Rooma paavstile. Eestlastel kadus pikkadeks aastasadadeks võimalus oma asjade otsustamisel kaasa rääkida.
    Paavstlik kirikuriik on kirikuajaloos ainulaadne asi. Paavstiriigi all mõistetakse tavapäraselt teokraatlikku riiki Kesk-Itaalias, pealinnaks Rooma, aluseks paavsti maavaldus. Aastal 1201 saavutas paavst Innocentius III (1198–1216) kirikuriigi sõltumatuse Saksa-Rooma keisri ülemvõimust. Umbes samal ajal pühendas ta Vana-Liivimaa ametlikult neitsi Maarjale, kuulutades selle Ema maaks (Terra Matris, Terra Mariae, Terra Mariana) samuti kui Palestiina on Poja maa (Terra Filii). Innocentius III kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas uuesti Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga. Aasta enne oma surma, 1215, teatas ta Lateraani kirikukogul neljasaja patriarhi, kardinali ja piiskopi ning kaheksasaja abti palge ees: “Nagu poja maad, nõnda ka ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada” (Henriku kroonika, XIX,7).
    Paavst Innocentius III ajal tõusis Püha Tooli ilmlik ja vaimulik võim kõrgpunkti. Innocentius väitis, et nõndasamuti kui kuu saab oma valguse päikeselt ja üksnes peegeldab päikesevalgust, pärineb ka kuningavõimu hiilgus paavsti autoriteedilt. Katoliiklikus taevas on kaks valgusvalitsejat – suurem valgus valitseb inimeste hinge üle ja vähem valgus inimeste ihu üle.
    Miks otsustas Rooma paavst võtta need maad siin kauges kolkas oma otsese võimu alla? Kohaliku kirikuriigi asutamise põhjusi tuleb tõenäoliselt otsida samast valdkonnast, miks pühendati Vana-Liivimaa neitsi Maarjale.
    Eestlaste tavaõigusel ja administratiivkorral põhineva kirikuriigi rajas aastal 1225 paavsti legaat Guillelmus (Modena piiskop ja paavstikoja endine asekantsler), kes võttis Viru, Järva, Harju ning Mereäärse maa paavsti võimu alla, määras kohalike vanemate hulgast ametisse vanemad ja kohtunikud. Ka saarlased pakkusid end paavsti kaitse alla – neile lubati täielik vabadus. Kuid paari aasta pärast haaras ordu Tallinnas ja Põhja-Eestis taanlastelt võimu, vallutati Saaremaa.
    Kui ülestõusnud maarahvas valis endale neli kuningat, siis seati tõenäoliselt üks kuningas iga osavõtva Vana-Eesti maa etteotsa. Saarlased valisid Jüriöö ülestõusu käigus endale samuti oma soost kuninga, nimega Vesse, kes hukati orduväe sõjakäigu ajal Saaremaale 1344. Omal ajal oli Saaremaastki tahetud ilmselgelt teha selle kirikuriigi osa. Saaremaa alistamisretk 1227 kujutas endast paavsti sõjakäiku – kõige ees kanti paavsti lippu. Ristiretk Saaremaale toimus viitselegaat Johannese juhtimisel kirikulipu all. Saarlased alistusid Rooma paavstile mitte alistumis-, vaid vasalliteedilepinguga.
    Kohalik kirikuriik pidas vastu mõne aasta, kadudes ajaloo näitelavalt ordu aktiivse sõjalise vastutegutsemise tõttu. Siiski veel aastal 1233 üritas uus legaat teha Tallinnast paavstiriigi keskuse. Ordu aga tungis Toompeale ja tappis maha sadakond paavstimeelset vasalli, hukkus hulganisti eestlaste vanemaid. Järgmisel aastal pidas paavst Gregorius IX vajalikuks meenutada, et saarlaste suhtes kehtib paavstlik ülemvõim.
    Mälestus suhtelist iseseisvust pakkuvast kirikuriigist võis Jüriöö ülestõusu aegu veel tõepoolest elav olla. Kauge kaja sellest näib säilinud tunduvalt hiljemgi. Nimelt kirjutab kroonik Balthasar Russow 14. sajandi lõpu kohta käivas tekstilõigus, et Harju ja Viru aadlikele kuulunud omal ajal oma maa ja mõisa piires erakordne võim ja voli, sh oma mõisakohus, kus aga otsust ei langetanud mitte aadlimehed, kes küll kohal istusid, kuid otsuse langetamisel hoopis vaikisid, “sest kõige vanematel talumeestel tuli maa vana kombe kohaselt õigust mõista ja otsus kurjategija kohta teha”. Paavsti legaadi poolt ametisse seatud kohtunike õigusjärglased?

    Miks tõusti üles nimelt jüriööl?

    Eesti rahvatraditsioonis on Jüri suvetooja. Jüripäev on esimene suvepäev, looduse ärkamise püha. Jüripäevast muutuvad ööd valgeks. Jüripäeval sobib alustada uut elu, siis vahetatakse elukohta. Uude kohta minek jäi jüripäeval ainult siis katki, kui see juhtus esmaspäevale või reedele, mis pahad päevad. Jüriööl alustab mets kasvamist. Suuri puid võib ainult jüripäeval istutada, siis lähevad kasvama. Jüripäeval avaneb ilm uuele elule, loodus läheb lahti, kari lastakse välja. Maa ärkab surmaunest – kuni jüripäevani on maa hingamata, mürgine. Enne jüripäeva ei tohi paljajalu käia, iseäranis käib see tütarlaste kohta, sest kõht minevat karvaseks ning kasvavat suureks ette. Sigivusmaagiliselt on see soodne aeg. Poistele antakse luba öösiti julgesti tüdrukute juures käia.
    Draakonitapja ja süütu neitsi päästja Püha Jüri legendi oli kristlik kirik mõtestanud ümber ristiusu sümboolse võiduna kõige kurja üle. Kui üles tõusti jüriööl, siis astuti sümboolselt vastu kõigele kurjale ja pimedusejõududele. Maarahvas ja linnakodanikud heitsid end üheskoos Püha Jüri kaitse alla. Püha Jüri oli muide ka Tallinna Mustpeade vennaskonna, linna kaitsjate, algne kaitsepühak.
    Nõndasiis tõusti üles jüriööl 1343. Maarahvas valis endale neli kuningat ja lõi mehi rüütleiks. Krooniku sõnul tapnud eestlased kõik, kes polnud nende soost ega rääkinud nende keelt – maasoost ja maakeelseid vasalle seega ei puudutatud. Välis-Eesti ajaloolase Edgar V. Saksa hinnangul oli tol ajal veel vähemalt iga kolmas Harju ja Viru aadlikest-vasallidest etniliselt eesti päritolu. Harju ja Viru vasallid olid end juba aastal 1259 nimetanud vasallide koguks – universitas vasallorum – , mis tähendas nende koondumist rüütelkonnaks. Taani kuningas ja Eestimaa hertsog oli läänistanud neile eestlastele (lantvolc Eisten), kes teda teenisid ja maad kaitsesid, maaomandit. Läänimehi kutsuti kuninga meesteks (des kuniges man) – olnud julged mehed, uhked oma mõõkadele.
    Jüriöö ülestõusu peetakse eestimeelsete ja eesti soost vasallide ning Tallinna kodanike poolt organiseeritud ja koostöös rootslastega läbi viidud aktsiooniks, mille eesmärgiks vältida ähvardavat ohtu Taani kuninga käest Saksa keisri või ordu võimu alla sattuda. Kuigi Taani kuningas Christoph II oli veel kümmekond aastat tagasi pühalikult ning kirjalikult tõotanud, et ei tema ise ega tema järglased anna armastatud Eestimaad mitte kunagi ega mingil tingimusel käest ära, ei suutnud ta oma tõotust pidada.
    Kohalikud vasallid ja Tallinna kodanikud tahtsid nähtavasti minna Rootsi kuninga alla lootuses säilitada võim ja privileegid. Need ringkonnad aga, kes valisid endale neli kuningat, soovisid tõenäoliselt taastada endist kirikuriiki. Kirikuriigi taastamislootusele näib vihjavat ka asjaolu, et Lundi peapiiskopile alluv Tallinna piiskop Olavus suundus koos nelja maasoost kuningaga Paidesse ordumeestega läbirääkimistele. Mis tal sinna muidu koos maameestega asja oleks olnud?
    Ei julgeks küll väita, et Kristuse asemik sel ajal oma võimu tipul seisnuks, pigem otse vastupidi, aga igatahes polnud paavst Jumalaema maad unustanud. Sama aastasaja keskpaiku lubas paavst asendada palverännaku Palestiinasse Maarjamaa teekonnaga, väidetavasti olnud ta informeeritud ka Jüriöö ülestõusust. Kas paavsti üleskutsel Maarjamaale minna võis kirikuriigi taastamisega mingi seos olla? Kas võime selles tõotuses näha konkreetset sisu – võibolla polnud kohaliku kirikuriigi idee tõepoolest veel maha maetud?
    Jüriöö ülestõusu valmistati väga pikaajaliselt ja üksikasjalikult ette, sellele pidi olema eelnenud tõhus diplomaatiline tegevus. Rootsi kuninga alamad, Turu ja Viiburi foogtid, ei tulnud eestlastele appi kindlasti mitte omal algatusel ega ka ilma kuninga konkreetse käsuta. Juba aastal 1336 olid Põhja-Eesti suurnikud ja Tallinna linn lähetanud saatkonna vastkroonitud Rootsi-Norra kuninga Magnuse juurde, kuninga saadikud tulid omakorda Taani linna Tallinna. Rootsi kuninga kroonis muide Tartu piiskop.
    Aastal 1341 oli Rootsi kuningas saatnud Tallina raele kirja, see läinud tee peal kaduma. Taani asehaldur Tallinnas koos põhiliselt eesti soost vasallidega koostas kuninga kirja tooja õnnetu vangikukkumise kohta ametliku akti. Tagala kindlustamine? Kas kuninga läkitus sisaldas midagi niisugust, mida peeti targu paremaks ametlikult üldse mitte kätte saada?

    Kohalikud kuningad

    Neli eestlaste kuningat koos Tallinna piiskopiga ilmusid Jüriöö ülestõusu alguspäevil ordumeistri, Viljandi ja Riia komtuuride, Järva foogti ning teiste tähtsate orduisandate juurde kõnelustele Paidesse. Esialgu võeti neid kui võrdväärseid läbirääkimispartnereid. Kas nende selja taga võis seista paavsti tahteavaldus, mida kehastas Tallinna piiskop? Kas Paidesse tuldi lootuses taastada endisaegne kirikuriik omaaegsetes nelja Vana-Eesti maa piires?
    Läbirääkimistele saabunud kuningad tapeti moraali- ja õigusnormide vastaselt. Ordu oli hiljem aastatepikku sunnitud paavsti ees õigustama oma tegevust.
    Eestlastele pealesunnitud pealahing toimus 14. mail. Surmati eestlaste peamehed (principal Eesten) ja tapmise alustajad (anfenger des mordes) – hävitati kättesaadav maasoost ülikkond? Toimusid olulised muutused vasallkonnas – kõrvaldati mitmed mehed Taani juhtivatest vasallidest. Ajavahemikus 11.05.–16.05.1343 kadus näiteks ajaloo näitelavalt Taani viitseasehaldur Bertram v. Parenbeke, eesti soost seegi mees.
    Saatuslikult hilinedes jõudis Tallinna alla Viiburi foogt Johannes Gotaeson “suure väega” (18. mai), päev hiljem Turu foogt Dan Niclisson. Päev pärast kaotatud suurlahingut ja seega enne rootsi vägede kohalejõudmist otsustas Taani kuninglik nõukogu ja vasallkond anda Eestimaa kuni tagastamiseni ordumeistri kaitse alla. Tallinna alistumislepingu allkirjastasid 20 meest – neist 10 olnud eestlased, 9 sakslased ja üks taanlane.
    Ülestõusu tulemusel läks Tallinna linn ordu kätte. Kadus maarahva viimne võimalus oma asjade otsustamisel kaasa rääkida. Ordu oli oma eesmärgi saavutanud. “Meister Burchard oli palju selle üle aru pidanud, kuidas ta võiks Tallinna ordu kätte saada,” tõdeb kroonik tagasihoidlikult. Riia linn oli langenud ordu valdusse juba mõni aasta varem. Ülestõusu kurblooline lõppvaatus jõudis kätte aastal 1345, kui Saaremaa alistus orduväele – lõplikult, ent siiski lepingulisel teel. Saarlased kaotasid oma eriseisundi. Sakslased kuulutasid hulga eestlastega sõlmitud lepinguid kehtetuks.

    Taani kuninga patutegu

    Jüriöö ülestõusu tulemusel müüs Taani kuningas ja Eestimaa hertsog Põhja-Eesti koos Tallinna linnaga ordule maha. Kui meister Burchard oli palju selle üle aru pidanud, kuidas ta võiks Tallinna ordu kätte saada, siis meister Goswin von Herikel läheb see korda – mees ostab Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega kuningas Valdemari käest ca nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest ära.
    Rahulolematud Põhja-Eesti vasallid avaldasid 1348 ametlikult soovi, et nende hertsog peaks oma tõotust Eestimaad mitte kunagi käest anda, maksaks ise ordule ära need õnnetud hõberahad ja nõuaks maa tagasi. Paavst kinnitas Eestimaa müügi ordule ja vabastas kuninga antud vandest, nõudes talt pattude kahetsuse reisi Pühale Maale.
    Tegemist polnud siiski mitte ainult endise kirikuriigi aladega, mis Taani kuningas maha müüs, vaid ühtlasi olulise osaga Jumalaema maast. Pühalikust tõotusest võis kuninga lahti teha üksnes Kristuse asemik maa peal. Jumalaema maa mahamüümise eest pidi kuningas tegema patukahetsusreisi Poja maale Palestiinasse.
    Võimalik tahe taastada paavstlik kirikuriik oli määratud jääma siiski üksnes sooviks. Aeg oli otsa saanud, paavsti ilmalik võim siinsete maade üle oluliselt vähenenud. Frankfurti riigipäev oli juba aastal 1338 otsustanud, et valitud Saksa keiser ei vaja paavsti kinnitust.

    Miks aktiviseerus Saaremaa nii hilja?

    Nõndasiis tõusid saarlased üles kolm kuud hiljem jaagupipäeval. Miks nii hilja? Mandrimaised kuningad olid ammu tapetud, ülestõus tegelikult läbi kukkunud. Saarlastel polnud tegelikult nagu erilist põhjustki asuda sõjateele. Neil oli säilinud olulisi vabadusi. Asi muutus nähtavasti kriitiliseks siis, kui Tallinn ja Põhja-Eesti langes ordu võimu alla. See oli otsene ähvardus ja viide tulevasele saatusele. Kas saarlased üritasid sundida paavsti sekkuma, et kehtestada ametlikult aktsepteeritav paavstivõim?
    Mälestus 99 aastat tagasi kehtinud paavstlikust ülemvõimust oli säilinud. Saarlased ei allunud ordule. Pidevalt tõusti üles. Näiteks aastal 1255 sõlmis ordumeister Anno saarlastega järjekordse rahulepingu. Saaremaal maksis kirikuseadus ainult mihklipäevast kuni paastuni. Kuus aastat hiljem oli ordumeister taas sunnitud tungima usust taganenud Saaremaale ja sõlmima saarlastega uue rahu – senistel tingimustel. Ordu ise kaotas samal ajal oma väärikust. 13. sajandi keskel vabastati ordusse astujad kõigist senistest süütegudest. Kohalike Kristuse sõjateenistuse vendade sekka sattus seiklejaid ja kurjategijaid.
    Loomulikult ei saa välistada ka labast provokatsiooni saarlaste ärgitamiseks üles tõusma. Ordul oli väga vaja saada Saaremaa oma kätte, nagu see oli õnnestunud Riia linna ja Tallinnaga. Üsna kindlasti ei pruukinud saarlased ka teada, et aeg on ümber saanud – paavst kaotanud võimu Saksa keisri üle ja kirikuriik muutunud taastamatuks.


    Vesse, viimane vaarao

    Saarlaste kuninga kohta kipub käsi kirjutama – Vesse, viimane vaarao. Sest kolm-neli põlvkonda tagasi, aastal 1227 oli Saaremaal kroonik Henriku teatel üks vaarao juba uputatud resp. kustutatud. Kuningas Vesse eriseisund nähtub ka sellest, et teda nimetatakse kummaski meile kättesaadavas kroonikas, Marburgi Wigandi ja Hermann Wartberge omas, nimepidi. Tema hukkamismoodus oli küllaltki erakordne – mehel väänatud jalad välja ja ta poodud üles küünarnukke pidi. Marburgi Wigand kirjutab: “Nimelt enne seda olid saarlased valinud endale oma soost kuninga, nimega Vesse, kes sealsamas vangi võeti ja kõvasti kinniseotuna küünarnukke pidi üles poodi”. Hermann Wartberge lisab, et saarlaste kuningas nimega Vesse poodi piiramismasina külge pärast seda, kui tal jalad olid välja väänatud. (Vt Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1325–1348). Tallinn, 1960; lk 107, 135).
    Mida see jalgade välja väänamine ja küünarnukke pidi poomine peaks õieti tähendama? Igatahes oleks see kohalikus ajakohases kontekstis võrdlemisi eriskummaline hukkamisviis. Sest näiteks neli eestlaste kuningat raiuti tükkideks, samuti raiuti aastal 1345 liivlaste kuningal pea maha. 1560 aga, maarahva viimase suure ülestõusu aegu, kisti eestlaste poolt kuningaks seatud sepp neljaks.
    Kas Vesse väitis enda olevat päikseliste soost? Kas jalgade väljaväänamine sisaldab endas vihjet põlvist põdevale päikselisele? Eks ole ju sellesama Karja kiriku lae all, mille lõuna- ja põhjaportaalid Jaagupipäeva ülestõusu käigus kannatada said ja kus läheduses lahinguid peeti, veel tänase päevani näha katkestatud jalaga päikesesümbol? Müütilisi päikselisi tegelasi usutavasti tuli ega raud ei võta. Nemad põhjustavad ränga ihuvea ise, näiteks soome Kaleva poeg Väinämöinen löönud ise endale tulise kirve põlveluusse, eesti Kalevipojal raiunud ta oma kuldne mõõk jalad põlvist saadik alt.
    Päikselise verd ei valata. Kuivõrd ka Vesse verd ei lastud voolata, meenutaks tema hukkamisviis pigem viimase inka, Päikese lihase poja ja elava jumala, otsa – 13. inka Atahualpa kägistati aastal 1533.
    Vesse jalgade väljaväänamise ja küünarnukke pidi ülespoomise puhul on aga tegemist tavalise vääritimõistmisega. Ajalooprofessor Enn Tarvel väitel on Hermann Wartberge ja Marburgi Wigandi tekst eesti keelde lihtsalt valesti tõlgitud – saarlaste kuningas Vesse poodi jalgupidi, nagu oleks ka loogiline oletada.




    Pisut kronoloogiat

    1225 Paavsti legaat rajab Viru, Järva, Harju ning Mereäärse maal kirikuriigi. Saarlased pakuvad end paavsti kaitse alla, neile lubatakse täielik vabadus.

    1227 Paavstlik kirikuriik saab otsa. Ordu haarab Tallinnas ja Põhja-Eestis taanlastelt võimu.
    Vallutatakse Saaremaaa, uputatakse vaarao.
    Saaremaa alistamisretk kujutab endast paavsti sõjakäiku. Saarlased alistuvad Rooma paavstile mitte alistumis-, vaid vasalliteedilepinguga.

    1230 Paavsti legaat võtab Viru- ja Järvamaa paavsti nimel oma valdusse, lubab eestlastele ja kuralastele autonoomia. Kuralased annavad oma maad paavsti kaitse alla, Püha Isa tagab neile igavese vabaduse. Kura kirikuriik kestab vaevalt aasta. Ordu tungib Kuramaale ja sunnib tunnistama Saksa ülemvõimu.

    1233 Paavsti legaat üritab teha Tallinnast kirikuriigi keskuse. Ordu tungib Toompeale ja tapab maha sadakond paavstimeelset vasalli, hukkub eestlaste vanemaid.

    1234 Paavst Gregorius IX tuletab meelde, et saarlaste suhtes kehtib paavstlik ülemvõim.

    1237 Kohalikud Kristuse Sõjateenistuse Vennad ühinevad Saksa Orduga Liivimaa Ordu nime all. Kohalik võim libiseb paavsti käest tasapisi Saksa Ordu kõrgmeistri kätesse.

    1249 Taani kuningas sooritab palverännaku Eestimaale. Taani siinse poliitika aluseks saab Saksa rüütlite eemalehoidmine.

    1267 Kuralased lõpetavad vastupanu, sõlmivad Liivimaa Orduga lepingu.

    1283 Saksa Ordu alistab preislased. Preisi rahvas ja preisi keel kaob ajaloo hämarusse.

    1290 Zemgale alistub Liivimaa Ordule.

    1291 Püha Maa langeb moslemite kätte. Liivimaast saab väga tähtis palverännakukoht.

    1299 Saarlased taganevad järjekordselt ristiusust. Ordu vangistab läbirääkimiste sildi all Pöides 80 saarlaste esindajat. Saarlased esinevad oma saadikute kaudu kaebusega ordu vastu paavsti ees.

    1315 Ordu sõdib Saare-Lääne piiskopiga.

    1324 Paavst Johannes XXII heidab Saksa keisri kirikust välja. Saksa piiskopid ja kuurvürstid asuvad paavstivastasele positsioonile.

    1328 Sõda Riia linna ja ordu vahel.

    1329 Taani kuningas ja Eestimaa hertsog Christoph II tõotab pühalikult ja kirjalikult, et ei tema ise ega tema järglased anna armastatud Eestimaad kunagi ega mingil põhjusel käest ära.

    1330 Riia linn langeb ordu võimu alla. Ordu peab plaani, kuidas Tallinn oma kätte saada.

    1336 Tartu piiskop kroonib Rootsis kuningas Magnuse ja kuninganna. Läbirääkimised Taanile kuuluva Põhja-Eesti suursuguste ja Tallinna linna ning Rootsi-Norra kuninga Magnuse vahel.

    1338 Frankfurti riigipäev otsustab, et Saksa keiser ei vaja paavsti kinnitust.

    1341 Rootsi kuningas läkitab Tallinna raele kirja, mis läheb tee peal väidetavasti kaduma.

    1342 Paavst Clemens VI (1342–1352) asub ametisse. Paavst lubab ristimärgi võtnud palverändureil täita tõotuse Maarjamaale rändamisega.

    1343 Jüriöö ülestõus. Hukkub neli eestlaste kuningat. Ülestõusnute viha näib kroonikute andmeil olevat suunatud sakslaste vastu. Surnuks lüüakse väidetavasti igaüks, kes sakslane on, seda nii mandri-Eestis kui ka Saaremaal.

    1344 Ordu sõjakäik Saaremaale. Hukkub saarlaste kuningas Vesse.

    1345 Hukkub liivlaste kuningas. Ordu järjekordne sõjakäik Saaremaale. Saaremaa alistatakse – lõplikult, aga siiski lepingulisel teel. Sakslased kuulutavad hulga eestlastega sõlmitud lepinguid kehtetuks.

    1348 Rahulolematud Põhja-Eesti vasallid avaldavad ametlikult soovi, et Taani kuningas ja Eestimaa hertsog peaks oma tõotust Eestimaad mitte kunagi käest anda, maksaks ise ordule ära need õnnetud hõberahad ja nõuaks maa tagasi. Paavst kinnitab Eestimaa müügi ordule ja vabastab kuninga antud vandest, nõudes talt pattude kahetsuse reisi Pühale Maale.

    1419 üritab Taani-Norra-Rootsi ühiskuningas Erik XIII vallutada Eesti ordult tagasi Taanile. Liivi sõja ajal 1558 läkitavad saarlased kaks esindajat Soome asehalduri hertsog Johani, pärastise Rootsi kuninga juurde sooviga anda end Rootsi võimu alla.

    1559 langeb Saaremaa Taani võimu alla.

    1597 külastab Taani kuningas Christian IV Saaremaad.

    1697 põleb Stockholmi kuningaloss, hävib hulganisti Eestit puudutavaid ajalooürikuid, sealhulgas materjale Jüriöö ülestõusu kohta. Venelaste eest põgenedes haaravad rootslased mõni aasta hiljem ühes kättesaadavaid ajaloodokumente. Needki lähevad kõige kaduva teed, sedapuhku vetehauda.

    Allikas: Kultuur ja Elu 1/2002




    Tagasi
    ajaloo artiklite juurde



    In English
     
    Ajaleht

     
    Paide Teataja
  • Uudised
  • Artiklid
  • Kreisilinnas
  • Kuulutused
  •  
    Paide linna veeb
    paide.ee
     
    Toeta pärandit
     
    Fotoalbum
     
     

    kasutatud tarkvara PhpWebThings
    Kõik õigused reserveeritud Ühendusele Weissenstein